Elva asenduskodu juht Gerda Kiipli-Hiir ütleb, et asenduskodu juhid peavad selja sirgeks ajama ja lastega mängimas käivatele võõrastele täiskasvanutele ukse suletuks jätma. Asenduskodus on lastel tarvis rahu. Elvas elavad lapsed uutes pere­majades. Foto: Anni Õnneleid

Margit Leet on oma kolm last üles kasvatanud. Mõne aasta eest tundis ta, et on valmis veel ühe lapse perre võtma. Leet võttis ühendust mitme Lõuna-Eesti maavalitsusega ja andis teada, et on valmis olema 10–14-aastase lapse, soovitavalt tüdruku hooldaja. Seejärel läks ta oma elukoha lastekaitsetöötaja jutule. „Ta ütles otse, et meie piirkonnast last anda ei taha, sest laste vanemad olevat probleemsed ning võivad jääda meie peret kollitama ja vaevama. Ta seletas selle ilusti lahti, mul ei tekkinud mingit tõrget,” meenutab Leet.

Ühe maavalitsuse töötaja aga soovitas hakata helistama otse lastekodudesse ja omavalitsustesse, kus on lastekodud. Teise maavalitsuse kaudu sai Leet teada kahest lapsest. Neist esimese peresse paigutamise vastu oli bioloogiline ema, teine laps oli aga puudega. Leet, kellel juba on puudega lapse kasvatamise kogemus, teadis, et ei jaksa sellise katsumusega uuesti silmitsi seista. „Mujalt tuli standardvastus: saadame teie kontaktid edasi. Siis saabus kaks aastat vaikust,” ütleb Leet. „Mitte keegi ei tunne minu kui potentsiaalse kasuvanema vastu huvi.”


Avalehele
43 Kommentaari
Loe veel: