Shuttersock
Graafik: Toom Tragel

See, kui Eesti riigil saab raha otsa, on üks halvemaid asju, mis saab juhtuda, sest siis pole raha palkadeks ega toetuste maksmiseks, muudest kaasnevatest hädadest rääkimata. Kui see peaks juhtuma, oleksime kõik kaotajad. Suured kaotajad.

Õnneks pakub Buldas välja mitu sammu, mille abil meie riiki pankrotikursist päästa. Need on pensioniea tõstmine 70. eluaastani, tööhõive suurendamine 90 protsendini tööealisest elanikkonnast, 10-protsendilise kasumimaksu kehtestamine ettevõtetele ja igal aastal Eestisse 500 uue võõrtöölise toomine. Kõik need valikud on omamoodi valusad ja ebameeldivad, kuid Buldase arvutused on karmid – kui tahame nulli jääda, peame rakendama lausa kõiki mainitud samme korraga.

Kuigi Eesti erinevad valitsused kipuvad käituma tihti risti vastupidiselt taolistele ekspertide soovitustele, on riik siiski midagi kriisi ennetamiseks ette võtnud – tõenäoliselt suurim selline samm on töövõimereform, mis peaks aitama paljudel vähenenud töövõimega inimestel leida endale töö. Ehk siis suurendada tööhõivet, kui rääkida majanduskeeles.

Eriti oluline on, et puuetega ja teiste tervisehädadega inimeste teemad on lõpuks ühiskonnas fookuses, et me aitame neil oma elukvaliteeti tõsta ning neil ja ühiskonnal tugevamalt lõimuda.

Hästi lihtsalt öeldes on Eestis kümneid tuhandeid tervisehädadega inimesi, kes tahavad elada täisväärtuslikumat elu ja on suutelised selle saavutamiseks tegema endale sobivat tööd. Teiselt poolelt kurdavad tööandjad tööjõupuuduse üle ehk neil on nõudlus uute töötajate järele. Nii ongi riik otsustanud pingutada selle nimel, et need kaks poolt kokku viia.

Aastate jooksul aidatakse nii tõenäoliselt enam kui kümme tuhat inimest tööle, mis tähendab, et need meie kaasmaalased hakkavad saama palka, ettevõtted leiavad uusi töökäsi, Eesti majandus saab kasvada ja riik kogub selle pealt makse. Selline muutus võtab muidugi kaua aega, sest uue olukorraga peavad kohanema nii vähenenud töövõimega inimesed ise, ettevõtjad kui ka ülejäänud ühiskond. Seda tuleb teha ka suurima ettevaatusega, sest tegu on ühe haavatavama osaga meie elanikkonnast.

Töövõimereformiga kaasneb palju uusi ja uuenenud teenuseid. Paljud ei tea, et mitmed neist on loodud tööandjate motiveerimiseks ja on täitsa tõsiselt võetavad.

Praktikas on töövõimereform käivitunud üsna valulikult. Kiirustades tehti vigu ja külvati hirmu. Kõige keerulisem aeg oli 2014. aastal, kui vähenenud töövõimega inimeste esindajad korraldasid Toompeal ja mujal meeleavaldusi. Praeguseks on reformi päris palju parandatud ning meeleolud rahunenud, mida kinnitab ka reformi taga olev märkimisväärne koalitsiooni-opositsiooni üksmeel: seda viib ellu praegune Keskerakonna-sotsiaaldemokraatide-IRLi valitsus, samas oli selle üks peamine vedur Reformierakond, kes on praegu opositsioonis. Lisaks avaldasid reformile tunamullu toetust vabaerakondlased, hääletades riigikogus töövõimetoetuse seaduse muutmise poolt.

Nii et kuigi reformi käivitamisel tehti vigu ja mitmeid probleeme on ilmnenud ka elluviimise käigus, on see kokkuvõttes investeering meie kõigi tulevikku ja aitab Eesti riigil püsima jääda. Eriti oluline on, et puuetega ja teiste tervisehädadega inimeste teemad on lõpuks ühiskonnas fookuses ning tegeleme nende ja ülejäänud ühiskonna tugevama lõimimisega. Kuigi töövõimereformi tee on vahel konarlik, liigutakse põhimõtteliselt õiges suunas.