Selles toas hoiab Aino Ukus tehtud käsitööd ja toole külakoosolekute tarbeks.
Mulgimaal Abja-Vanamõisa külas elav Aino Lond on küll 80-aastane, ent ei istu, käed rüpes. Tema talu ümber püüab pilku suur ja kaunis aed, mille hooldamise au kuulub tervenisti talle. Tütar pügab küll hekki ja niidab heina, aga Aino käib ise mööda peenraääri, pink käes, ja toimetab jõudumööda. Ta on väga osav ka käsitöös ja meisterdanud terve rahvariiete komplekti.

Ka Aino esivanemad olid osavate kätega. Omal ajal ostsid ta emaema ja emaisa Palu talu peremehe käest maalapi, kus kasvas ainult suur kasemets. Sinna ehitati tolle aja kohta suur ja uhke maja, kus jagus ruumi nii endile kui ka tütre ja poja perele, kummalegi oli ette nähtud kaks tuba ja köök.

Nii Aino ema kui ka ta ise olid suured tikkijad ja Saaremaa juurtega isa kuldsed käed ehitasid lähedal asuvasse Abjasse kolm maja.

Pere õnnelik pääsemine

Aino isa Ants Humal oli Teise maailmasõja aastatel Saksa okupatsiooni ajal Omakaitses ja kui algas Nõukogude okupatsioon, oli ta asumisele määratute nimekirjas. Väike Aino oli tol ajal küll alles kaheksa-aastane, kuid mäletab seda selgesti. „Isa viidi ära 1945. aastal. Meie jäime maha. Nimekirjas olime küll ja osa perekondi viidigi 1949. aastal järele. Aga isal oli täitevkomitees tuttav ja tema tõmbas meie nimed maha. Meil oli igaks juhuks kõik kraam juba valmis pandud, isegi õmblusmasin pakitud, aga meie jäime maha. Siit kõrvalt viidi veel mitu perekonda ära,” meenutab Aino nappi pääsemist.

Aino koos vanaema ja õde Astaga (pildil vasakul)

Aino ema Amalie tahtis koos naabrinaisega isale Pärnu eeluurimisvanglasse söögipoolist toimetada. „Sakslased olid raudteesilla õhtu lasknud ja rong ei käinud. Bussi ka tol ajal ei liikunud. Läksid siis jala Pärnusse sööki viima, nädal aega viisid pakki.” Pärast seda ei nähtud perepead 11 aastat ja ainsaks sidemeks kodustega oli kirjavahetus.

Maha jäid nelja-aastane tütar Asta, kaheksa-aastane Aino ja abikaasa Amalie, kel tuli peremeheta läbi ajada. Vanema tütre tööpõli algas seetõttu juba varakult ning hakkama saamiseks aitas väike Aino emal heina teha ja loomi talitada – niikaua, kui loodi kolhoosid.

„Kui isa ära viidi, siis jäi ema üksi koos 15 hektari haritava maaga. Seesama naabrinaine, kel samuti viidi mees ära, jooksis nuttes ja nõutuna meie juurde. Ema ei lasknud ennast heidutada ja ütles: hakkame heina tegema!”

Aino sigalas tööl, pildil parempoolne

Aino sõnul oli emal töö tegemine raskendatud, sest ta põlv oli haige, vett täis. Nüüd on see operatsiooniga kiiresti ravitav, aga tol ajal mitte. Ema ei lasknud haigusel endast võitu saada. „Pidude ajal lasi tantsu ja oskas mängida pea igat pilli, mis kätte anti.” Ja nii saadi ühiste jõududega hakkama lausa neli aastat.

„1949. aasta 2. aprillil loodi Agu kolhoos ja siis võeti meilt loomad ära. Ema võttis hobuse, sidus selle taha lehma ja viis loomad Vanamõisa keskusesse. Teised naised nutsid oma varandust taga, aga ema oli kange ja ütles: „Ega pole muud kui kõnna-kõnna, küll mina ükskord jõuan sinna,”” meenutab Aino. Pärast loomade kaotamist tegi Aino ema esialgu põllutööd ja hiljem läks tööle sigalasse, kus maksti paremat palka. Kui Ainol sai seitsmeklassiline kool lõpetatud, läks temagi sigalasse tööle. „Tollal öeldi, et sigalas töötades saab vähemalt Teevorsti ja Komeedi kompvekke süüa. Nüüd pole need enam teab mis peened toidud ja ega ei tahagi enam kumbagi süüa,” muigab ta.

Pilt seitsmekümnendatest aastatest noorest Ainost tööpostil.

1956. aastal tuli isa Ants kodumaale tagasi ja alustas maja ümberehitust. Katusekivid soetati lehma müügist saadud rahaga. Ka Aino teenis kõrvalt juurde, et maja kiiremini valmis saaks. „Kui isa tagasi tuli, hakkasid nad emaga maja uuesti üles ehitama ja käisid metsas. Minust metsa minejat ei olnud ja jäin sigalasse. Kolm aastat olin ema eest kolhoosi liige ja hiljem kuus aastat enda eest.”

Oma tulevase mehega kohtus Aino tööpostil. „Mina olin sigalas tööl ja tema oli autojuht, minust kolm aastat vanem. Käisime kolm aastat, enne kui suured pulmad tegime.” Peigmehe vanemad korraldasid Ainole ja Eduardile suure peo ning pulmad olid uhked. Peopaik asus president Toomas Hendrik Ilvese perele kuulunud Ärma talu lähedal. Muuseas, ka presidendi lambaid on Aino koos teiste külanaistega pügamas käinud.

Aino tutvustab oma esivanemaid ja peret.

Aino ja Eduard said peagi tütre. Kuldsete kätega ja näputööoskusega Aino läks tööle rahvakunstimeistrite koondisesse Uku, kus töötas kokku 22 aastat. Veel praegugi on tal kodus tol ajal kootud salle ja muid esemeid. Aasta alguses käis ta Uku endiste töötajate kokkutulekul.

Tühjeneva küla keskus

Abikaasa Eduard suri 1995. aastal ja Aino elab suures majas täiesti üksinda. Ei maksa aga arvata, et ta ennast üksildasena tunneb. Tütar Tiina elab mõne kilomeetri kaugusel Abjas, õde Asta käib tihti külas ning lapselaps käib pea igal nädalavahetusel vanaema aitamas. Ka külainimesed on tihedad uksekulutajad, sest Aino maja täidab praegu külakeskuse rolli. Uut külakeskust on Aino sõnul üritatud rajada juba pikalt, aga ükski kirjutatud projekt pole läbi läinud. Kui külakeskuse asutamist taotlema hakati, oli külas üle 40 elaniku. Nüüd aga on neid alles jäänud ainult 18.

Aino ja Eduardi abielu registreerimine 1962. aastal

Aino sõnul pole noortele Abja-Vanamõisas tööd. „Kui siin veel hiiglama suur linavabrik oli, töötati kolmes vahetuses ja bussid olid pidevalt rahvast täis. Eesti ajal jäi tehas pankrotti, töökohad kadusid ja nii siit ära mindigi.” Ise pole Aino minema kippunud. „Elu on sedasi läinud, et kogu aeg on siin elatud. Siin olen sündinud ega tahagi kuskile minna.”

Vaata fotogaleriid!