Kabareestaar Irina Haagi lugu: olgu varbad verised või ise haige - nutta võid alles lava taga
Olen rahvuselt raske juhus – isa poolt ukrainlane, ema poolt venelane, aga mul endal on 100% Eesti perekond. Sugulastega me poliitikast ei räägi, sest see on terav teema, läheme kohe tülli. Mu ema sündis Siberis, aga kasvas üles Ukrainas, kus ta kohtus isaga, kes saadeti sõjaväkke Eestisse. Kui ema teda siia vaatama tuli, ütles ta isale: ma abiellun sinuga, kui jääme elama Eestisse. Talle meeldisid väga siinsed kadakad ja loodus. Isa oli kohe nõus, nad abiellusid ning mina ja minust kaks aastat vanem vend Aleksander sündisime juba Eestis. Isa jäi tööle sõjaväesüsteemi ja ema oli haiglas meditsiiniõde. Elasime Lasnamäel, vanemad olid pikad päevad tööl ja meie vennaga kasvatasime end ise. Hulkusime karjäärides ja tegime, mida tahtsime. See on meie õnn, et olime lapsepõlves nii vabad. Sest kooli läksin Tallinna balletikooli, kus pandi mind kümneks aastaks puuri: kohutavalt palju oli reegleid ja seda, mida peab tegema.
Mu elu kõige raskem aeg oligi balletikool: suur füüsiline koormus, läbi valu treenimine, karm kasvatus. Seda kõike oli vaja selleks, et saavutada laval tantsulist kergust. Et esitus näeks ilus välja, peab kannatama tunde valu ja veriseid varbaid. Balletikoolis ei valitud sõnu, millega õpilasi kostitati. Õnneks ei osanud ma nii palju eesti keelt ega saanud seepärast nii palju hingelisi traumasid. Vaatasin lihtsalt suurte silmadega otsa, kui sõimati, aga ei saanud täpselt aru, mida öeldi.
Tänu balletikoolile õppisin eluks väga palju: kuidas ennast tagasi hoida ja mitte kõike välja öelda, kuidas oma ego maha suruda ja vabandust paluda. See on terveks eluks vundament, mis pani mind raamidesse ega lasknud egol lendama minna.
Kohe pärast balletikooli abiellusin eesti mehega, kellega kohtusin Estonia teatris. Noor ooperilaulja Alar Haak laulis „Traviatas” ja mina tegin laval mustlastantsu. Pärast esimest kohtumist kutsusid sõbrad mind kaasa Alari sünnipäevale ja seal armusin lõplikult ära. Juba järgmisel päeval kolisin tema juurde ühikatuppa elama. Ju see on temperament, julgus ja ülbus ning kõik, mis on sellega seotud! Tahtsin nii väga perekonda ja milleks oodata, kui inimene meeldib? Olin siis 19-aastane. Aasta hiljem abiellusime ja tänaseks oleme koos elanud 27 ja abielus olnud 25 aastat.
Alar on eestlane suure algustähega. Mida ütleb, seda teeb. Nii ausat, õiglast ja patriootlikku inimest ma teist ei tea. Abiellusime nõukogude ajal, talle ei meeldinud vene värk, aga kõik, mis on seotud tema naise ja tolle suguvõsaga, on Alari jaoks püha. Ta on meie peres väga tähtis inimene. Ta oskas vene keelt, sest oli käinud Vene sõjaväes, aga sain sellest aru alles siis, kui ta mu vanematega suhtles. Minule ta seda ei öelnud, sest tahtis, et ma eesti keele ära õpiksin. Kui kohtusime, oli Eesti jaoks ärev iseseisvuseelne aeg, ent teatris ei olnud kahe rahvuse kooslus midagi erilist. Estonias oli paljudel naistel vene eesnimi ja eesti perekonnanimi: Irina Pähn, Tatjana Laid, Tatjana Kilgas, Irina Härm… Alariga abiellumine oli esimene vedamine mu elus. Edasi tulid head sõbrad ja ahvatlevad tööpakkumised.
Pärast balletikooli suunati mind Vanemuisesse, aga ma ei tahtnud võõrasse linna tööle minna, valisin hoopis varietee ja alustasin karjääri tollases Kevade restorani varieteekavas, kus laulis ka noor Pearu Paulus. Vahetasin balletisussid kontskingade vastu ja õppisin poolpaljalt stringides tantsima.
Peale tantsu ka laulab
Esimest korda võtsin mikrofoni kätte 29-aastaselt, kui olin juba kolme lapse ema. Laulsin kogu lapsepõlve, see käis minu kasvamise juurde. Mäletan, et meil oli kodus ainult üks plaat Anna Germani lauludega ja need kõik olid mul peas. Ka balletikoolis laulsin kõik need kümme aastat aktustel ja kontsertidel ning lapsepõlves oligi minu suur unistus varietee – kõik need suled ja litrid, mis selle eluga kaasas käivad.
Kui abiellusin ooperilauljaga, oli väga raske tema kõrvalt laulma hakata. „Seda ei ole vaja. Jää oma liistude juurde. Sa hingad valesti ja tahad ehitada maja ilma vundamendita,” rääkis abikaasa kümme aastat. Läksin mehe kõrvalt salaja laulmist õppima. Maiken tegi mu häälega terve aasta tööd. Mul on loomupäraselt madal hääl, aga sain seal nii palju kõrgeid noote juurde, et suudan laulda isegi väga kõrges helistikus ABBA laule. Esinesin sel ajal kavaga Olympic Casinos ning tulemas oli minu esimene soolokontsert vene romansside ja mustlaslauludega. Kutsusin ka Alari seda kuulama. Pärast kontserti ütles abikaasa: tead, naine, see sobib sulle. Nii jäingi laulma ja tantsima paralleelselt ning koos noorelt lahkunud Julia Botvinaga laulsime varieteekavades duetti seitse aastat.
2002. aastal sai uuel laeval Romantika minust aga juba täieõiguslik solist. Abikaasa tegi mulle kodus hääleseadet, samuti õpetasid Kaire Vilgats ja Bert Pringi ning esinesime seal varieteekavas kuus aastat. Lisaks firmaüritused, pulmad, juubelid, sünnipäevad. Vahel oli üheksa esinemist nädalas. Sain võimaluse laulmisega tegeleda tänu sellele, et pärast kolmanda lapse sündi tuli mu ema töölt ära sõnadega: laulmine on olnud sinu suur unistus, mine õppima ja hakka laulma. Tema jäi lastega koju.
Laeval käisin kolme lapse kõrvalt tööl üle päeva, oli kohutavalt pingeline aeg, aga minu jaoks on perekond alati olnud elus esimesel kohal. Olen väga rikas naine just tänu oma vingele perele. Soovitan kõigile, kes ei suuda valida, kas karjäär või pere: valige palun lapsed, ükskõik kui raske see ei ole. Laulan ja tantsin varieteedes juba 17 aastat kolme lapse kõrvalt ja võin öelda, käsi südamel, et minu pärast ei ole ühtki šõud ära jäänud. Selline on mu iseloom – tuleb olla raudne ja viia asi lõpuni olenemata sellest, et varbad on verised või oled haige. Nutta võid alles lava taga. Olen õpetanud ka oma lapsi nii: kui joonistad, tee töö valmis ja pane signatuur alla. Ära kunagi jäta oma tegemisi pooleli.
Parim eeskuju lastele
Pärast laevatööd läksin tööle Viru hotelli Anneli Helila truppi. Siis juba ka lauljana. Seejärel tuli Eesti tantsuagentuur, mille alt tegutseme revüüteater Starlight Cabaret’ nime all Original Sokos Hotel Viru restoranis Merineitsi juba 2007. aastast. Praegune kava „Forever Young” on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Selles kavas panen üle 20 aasta taas varvaskingad jalga, võtan nendega balletipoose ja jooksen üle lava nagu tõeline baleriin. Selleks olen enne mitu kuud trenni teinud, et varbad krampi ei tõmbuks ja tasakaal püsiks. Armastan väga oma tööd ja naudin iga hetke selles. See on žanr, kus saan end igakülgselt väljendada. Mul on väga vedanud heade lavastajate ja koreograafidega, kes näevad, milleks olen võimeline. Minusse on palju usutud. Lahkunud varieteelegend Kalju Saareke lavastas mulle kolm aastat tagasi päris oma šõu. See oli suur boonus ja mul oli väga uhke tunne, andsin endast igas etenduses kõik. Kui siis publik lõpus püsti tõuseb ja aplodeerib, on see parim tunnustus. Meie kava on mõeldud eestlastele ja eestlased on ka meie parim publik.
Minu käest on tihti küsitud, kuidas ma kolme lapse emana nii heas vormis püsin. Seda küsiti ka 2007. aastal, kui sain Missis Estonia tiitli. Ausalt, ma ei ole selleks mitte midagi teinud. Ma ei käi ilusalongides, ei tea, mida tähendavad juuksurid või kosmeetikud, see on minu jaoks võõras. Laval on mul käes kindad, nii et isegi küüsi ma ei laki. Küll aga meeldib mulle teha koduseid maske, sest kõike, mida saab inimene süüa, saab ta endale ka näkku ja juustesse määrida. Savimaskide jaoks käin sinist savi korjamas Toilas, seal on seda nii palju! Hoian seda klaaspurgis aknalaual päikese käes ja tarvitan paar korda nädalas. Näonahk on pärast savimaski nii mõnus! Kiisal on meil vanemate suvila, kus kasvatame kasvuhoones kõik ise, ja suviti olemegi enamasti seal. Teen suurima heameelega maatööd, kaevan ja kasvatan nii lilli kui ka aedvilju. Kuna saan laval end igakülgselt välja elada, meeldib mulle tavaelus täiesti varjus olla.
Minu meditatsioon on heegeldamine, teen ka käepärastest materjalidest mosaiike. Mu käed teevad kogu aeg midagi, niisama munemise hetki ei ole. Isegi kui vaatan filmi, käed kogu aeg töötavad. Tütardele on see olnud eeskuju. Vanem tütar Kätlin (24) on moedisainer ja õpib kunstiakadeemias moedisaini – talle kuulub kaubamärk Haak Fashion. Ta on teinud näiteks laulja Laura Põldverele palju ekstravagantseid esinemiskostüüme. Noorem tütar Greta (20) õpib kunstiakadeemias nahadisaini. Talle on lapsest saati meeldinud ka inimnahale joonistada ja praegu teeb ta kehale hennatätoveeringuid. Pesamuna Raul-Alar (19) on meie peres ainuke, kel on matemaatiku aju. Ta õpib Tartu ülikoolis majandust. Peale selle on ta Erki Noole spordikoolis tubli teivashüppaja ja tal on kõrged eesmärgid minna Ameerikasse õppima.
Lapsed on minu kõige paremad kriitikud, kes ütlevad alati ausalt. Nad on kasvanud varieteetrennide keskel ja sünnist saati näinud oma ema poolpaljana stringides laval. Nende jaoks on naise keha loomulik ja ilus. Kätlin on teinud mulle palju esinemiskostüüme. Lapsed on meile Alariga öelnud: te olite nii aktiivsed ja võimsad! Nad küll ei valinud laulmist ega tantsimist, aga nad on leidnud oma eneseteostuse tee. Balletikooli ei oleks ma oma lapsi mingi hinna eest andnud.
Nüüd elame mehega kesklinna korteris kahekesi, sest lapsed on juba mitu aastat ära. Meil on hästi omapärane aeg, püüame seda enda jaoks huvitavaks teha, enne kui lapselapsed tulevad. Maailma parim koht, kus tahaksin veeta oma pensionipõlve, on Saaremaal asuv Sõrve säär. Olen palju reisinud, aga see koht on lemmik, sest tunnen end seal nii hästi.
Mulle meeldib, kui on külm ja olen soojalt riides. Olen vihmase ilmaga oma vikerkaarevärvilise vihmavarjuga väga õnnelik. Päikest võiks olla, aga mitte liiga palju. Päevitamine on mu jaoks suur energiakulu, see väsitab kohutavalt. Olen inimene, kellele meeldib pigem hapu õun ja vihm.
Mul ei ole kunagi olnud eesmärki kuulsaks saada. Küll aga meeldib mulle olla rahva lemmik. Suhtlen vabalt publikuga, kes tuleb siiralt mind kuulama. Mul on hea meel, et laval minu kõrval olevad inimesed lendavad kõrgelt: Rolf Roosalu, Kalle Sepp, Bert Pringi ja teised, Nele-Liis Vaiksoo juba sündis staarina. Mulle piisab, kui arvustustes ja tutvustustes kirjutatakse „Unustamatu Irina Haak”, „Imeline Ira”, „Õhtu tähena särav”. Olen rahul sellega, mis on, ja teen oma tööd nii hästi, kui suudan.
Kõige tähtsam on tervis, seda tuleb säilitada iga hinna eest. Nii kaua kui oled vormis ja on tervist, saab olla ka laval. Praegu on mul seal väga hea olla. Tunnet, et olen lavale minekuks vana, pole veel kordagi tulnud. Ema ütles kunagi, et kõige ilusam aeg on naisel vanuses 30–40. Ma arvan, et ta eksis. Minu elu ilus aeg kestab ja olen kindel, et see jätkub sama ilusalt.
