Lapsepõlvele mõeldes kipuvad inimesed ikka pigem heldimusest naeratama. See ei kehti aga õdede Liidia, Tiiu ja Lea puhul, kelle noorusaastad möödusid Siberi rasketes oludes, olles kaotanud oma vanemad, kodukoha ja turvatunde. Selle kõige põhjus oli mõistagi sõda, mille jälk haare hävitas peale kolme õe pere ka miljonid teised.

Märkimisväärsel kombel on kõik õed eluteele sattunud raskuste kiuste jõudnud aukartustäratava eani – Liidia vanus on praegu 88, Tiiul 86 ja Leal 80 aastat. Intervjuu päeval on Tiiu sünnipäev, mida ta tähistab oma perega Elva külje all.

Õdede vanemad Johannes ja Helmi elasid esialgu eri riikides, õpetajana töötav Helmi Otepää kandis, metsaülem Johannes Venemaal Novgorodi lähedal asuvas eesti külas Ložitovos. Armastus oli suur. Olles 40 korda Leningradis luba nuiamas käinud, tuli Johannes viimaks 1925. aastal Eestisse, et abielluda ja Helmi endaga kaasa Venemaale viia. Pereelule tõmbas julmalt kriipsu peale Stalini terror. 1938. aastal hakati ka NSVL-is elavaid eestlasi kohtlema vaenuliku elemendina.
Liidia, Tiiu ja Lea on nooruspõlves kogetud raskuste kiuste kõik 80. eluaastani jõudnud.

Johannese spionaažisüüdistuse ajendiks saigi 1925. aasta käik Eestisse. Ta lasti maha, ent pere uskus mitu aastat valeinformatsiooni, justkui oleks ta saadetud laagrisse. Lapsed ootasid isa tagasi asjatult…

Sõja ajal sattus pere otse rindejoonele. Ühel pool küla ääres looklevat Volhovi jõge paugutasid tulirelvi venelased, teiselt poolt heitsid mürske sakslased. Terve küla peitus jõekallastele kaevatud koobastesse.

Aiamaal kuulirahe all

Rõsketes koobastes veedeti ääretult kehvades oludes mitu kuud. Toit sai otsa, inimesed jäid haigeks. Liidia ja Tiiu oleksid siis peaaegu elu kaotanud. Toidupuudus ajas noored tüdrukud koopast välja oma koduaeda, et peenra pealt midagigi hamba alla leida. Järsku avati nende pihta kuulirahe. Aeglaselt maadligi roomates tüdrukud pääsesid, kuid rohkem ei tihanud nad koduaeda tagasi tikkuda.

Rinne oli Ložitovo küla juures pikka aega ja lume saabudes läksid olud aina hullemaks. Ühel päeval tulid sõjaväelased, kes kamandasid külaelanikud metsatuka vahele, kus neid ootas rong. Sõideti tagala poole. Rong sõitis, millal sai. Vahel kestis peatus viis minutit, vahel terve päeva. Jääkülmades vagunites jäädi ellu ainult tänu kuumale veele, kuid seda vaksalist tooma minnes riskiti alati rongist mahajäämise ja perekonna kaotamisega.

Jääkülmades vagunites jäädi ellu ainult tänu kuumale veele, kuid seda tooma minnes riskiti perekonna kaotamisega.

Nii juhtus ka õdedega.

Õdedel on valusatest mälestustest keeruline rääkida. Vanimale õele Liidiale on kogetu uuesti läbielamine sedavõrd piinav, et ta keeldub meenutusi suusõnal jagamast. Ta seisab kõrval ja vaatab aknast välja, silmis kajamas toonane valu ja lootusetus.

Küll aga on Liidia möödaniku kirja pannud. Rongist mahajäämist kirjeldab ta nii.

„Läksime Tiiuga vett tooma. Meie vagunist tuli kaasa ka üks saksa naine. Miskipärast vaatasin ühel hetkel tagasi, meie rong liikus. Hüüdsin „Rong läheb!” ning jooksime tagasi, mina ees, Tiiu koos sakslasega järel. Mina jõudsin rongile, Tiiu minu taga oleks samuti pidanud jõudma, aga saksa naine tormas ette ja Tiiu ei saanudki peale.

Olin meeleheitel, karjusin, tahtsin rongilt maha hüpata. See naine mu kõrval hoidis mind kinni. Mäletan, et polnud emale võimeline midagi rääkima. Saksa naine selgitas ja rahustas ema. Ema aga omakorda mind.

Kartsin kõige enam seda, et Tiiu võis kukkuda rongi alla. Põdesin kaua, tundsin end süüdlasena. Mõtlesin, et saaks kuidagi Tiiu kätte, ma kunagi enam ei vaidleks, ei kiusaks, ei tülitseks temaga.”

Tiiu viidi lastekodusse. „Kasvatajad olid seal väga head psühholoogid,” meenutab Tiiu. „Kordasid pidevalt: „Varsti leiame su ema ja saad oma pere juurde tagasi!”” Nende julgustusest ajendatuna kirjutas väike Tiiu Venemaa kaardil näpuga asulaid taga ajades igasse linna, kuhu pere sattuda võis.

Lõpuks tuli Tšeljabinskist vastus: Tiiu pere oli Novosibirski oblastis eestlaste kolhoosis Edasi. Kohe, kui sai, pakkis Tiiu asjad ja sõitis koos saatjaga oma perele järele.

Hea, et peetki oli

Leal on meeles, kuidas lastekodus hästi hoitud ja toidetud Tiiu käitus uues kodus esialgu pirtsakalt. „Lastekodust tulles nurises, et meil polegi midagi süüa, ainult punane peet oli laual. Mina mõtlesin, et kuidas sa julged, hea, et peetki on,” meenutab Lea.

„See elu seal oli hirmus, seda ei taha enam meeldegi tuletada,” võtab Lea kolhoosis kogetu kokku. „Ema vahetas kaks abielusõrmust kahe pätsi leiva vastu. Oli nii, et ma ei tahtnudki enam üles ärgata, ma ei tahtnud enam seda maailma näha.”

Edasi oli läbi ja lõhki eestlaste kolhoos, aga kõigil oli koduigatsus. Tihti kogunetigi nende hoovi, et seal üheskoos laulda. „Istuti kase all ja lauldi isamaalisi laule,” meenutab Tiiu.
Ema Helmi ja isa Johannes Tombaku pulmapilt

Olud olid Siberis karmid. Ema Helmi tervis ei pidanud vastu ja aasta enne sõja lõppu haigestus ta radikuliiti. Ravimeid polnud. Kuigi Helmi õelt tuli kutse, millega pere oleks saanud Eestisse naasta, olid Helmi päevad selleks ajaks juba otsakorral. Ta saatis õele vastu kirja: „Päästa mu lapsed!”

Ema surmale järgnes tüdrukutele pikk ja kurnav reis Eestisse. Elvasse jõudes olid nad sedavõrd nõrgad ja omadega läbi, et jäid koolimaja taha lume sisse lebama. Lea ei jaksanud enam edasi liikuda. Lea meenutab: „Sel hetkel ütles mulle Liidia: „Leakene, me oleme Eestimaal! See on ju meile muinasjutumaa, me oleme nii väga tahtnud siia tulla!” See andis mulle jõudu edasi liikuda.”

Elvasse jõudes olid nad sedavõrd nõrgad ja omadega läbi, et jäid koolimaja taha lume sisse lebama.

Eestis võttis tüdrukud kõigepealt vastu 71-aastane vanaema. Peagi saabus nende tädi, kes oli valmis tüdrukuid ise kasvatama. Kuigi toona tädi midagi ei öelnud, teab Lea, et vaatepilt oli talle ehmatav. Siberi olude tõttu oli Leal rahhiit – ta jalad olid kõverad ja kõht näljast paistes. „Venemaal ma ei kõndinudki,” sõnab ta. „Olin voodis pikali, mulle ennustati surma.”

Elukutse vanemate järgi

Keskmine tütar Tiiu jäi vanaema juurde, kuid tädi toetas kõiki lapsi samaväärselt.„Meie heaks tehti kõik, mis teha andis,” lausub Tiiu tänulikult. „Tervise parandamiseks toodi Tallinnast pallid-värgid, mida polnud tollal eriti kuskilt saada. Et lapsed ikka liikuma saada. Tädi lasi mingil puusepal Leale vahtrapuust suusad teha ja temast sai Võru rajooni parim sõitja, tšempion.”
Ema Helmi Tombaku matused Siberis.

Suureks sirgudes hakkas Tiiu vene keele õpetajaks, Elva keskkoolis õpetas ta noori 45 aastat. Liidia karjääriks kujunes 46 aastat kirurgiaõena. EPA metsandusteaduskonna lõpetanud Lea töötas aga 50 aastat metsas. Õdede sõnul valisid nad elukutse vanemate järgi: Liidia õppis meditsiini, sest ema oli raskelt haige, Tiiu vene keelt, sest ema oli õpetaja, Lea metsandust, sest isa oli metsaülem.

„Ma ei taha mõttes ka seda läbi elada,” selgitab Liidia lõpuks oma vaikimist. „Nüüd üks lapselaps palus kirjutada neid mälestusi ja ma elasin neid nii üle. Ei taha seda enam teha.”

Tiiu sõnab: „Aga kui mina rääkisin, kuidas me sõja ajal koopas magasime, kuulid vihisesid viuh ja viuh üle meie, siis ütles minu 11-aastane lapselaps: „Oleksin mina seal olnud!””

Lea: „Keegi ei saa aru. Selleks on tarvis ise sõda üle elada.”