Suune pere lugu: isa pidas juba meile nime pannes plaani, et läheme ära Rootsi

Iga aasta 6. juunil, Rootsi iseseisvuspäeval, tähistab ka Suune koos vennaga Stockholmi-elu algust. Tänavu juba 36. korda.

1981. aasta jõulude ajal algas kaua plaanitud reis üle lahe Soome. Hoolimata näpistavast külmast oli kuueaastane Tartu poiss Suune Kodu elevil – kuuldavasti pidid välismaal olema väga lahedad autod! Koos ema ja poolteist aastat noorema venna Jonnega laevale minna oli põnev. Näiteks oli kõigi kolme seljas olnud riiete sisse õmmeldud ehteid, mida saaks hiljem Soomes elamisraha saamiseks maha müüa.

Ettevalmistusi Rootsi minekuks oli tehtud juba väga kaua. Kõige ilmekamalt näitab seda ehk väikese vahega sündinud poegade nimevalik. Suune ütleb, et laste sündides valis isa neile nimed plaaniga, et nad kasvavad üles just Rootsis.

Algul kolmekesi lahkunud perele pidi isa natuke hiljem järele sõitma. Tegelikkus kujunes muidugi konarlikumaks, kui hea plaan ette nägi. Suune ema ja isa olid juba varem Eestis oma abielu lahutanud, et üle piiri pääsemiseks soomlastega fiktiivabielu sõlmida. Sealt edasi Rootsi pääseda oleks olnud juba lihtne.

Võõrasse riiki võhivõõra perekonna juurde Suune ema koos kahe väikese pojaga suuna võttiski. Niigi ärevil olekus laevale minekut saatis veelgi ehmatavam uudis: isa on kinni võetud ega jõua mingil juhul perele järele. Tagasipöördumine ei tulnud kõne allagi, Nõukogude Liidust pääsemine oli selleks juba liiga lähedal.

Isa oli kinni võetud ega jõudnud perele järele. Tagasipöördumine ei tulnud kõne allagi, Nõukogude Liidust pääsemine oli selleks juba liiga lähedal.

„See oli täiega ime, et me üldse üle saime,” meenutab 42-aastane Suune nüüd. „Ema ikka väga pabistas, ta polnud ju neid inimesi mitte kunagi näinud.”

Helsingisse jõudes ei olnud neil esialgu kedagi vastaski. Mõne aja pärast ilmus siiski keegi, kes toimetas nad majutust pakkuma pidanud pere juurde. Kitsastes tingimustes elas pere ligi pool aastat.

„Rootsi jõudsime 6. juunil, kui seal tähistati iseseisvuspäeva,” meenutab Suune. „Ma teen ikka nalja, et igal aastal tähistatakse nii suurelt minu siia tulekut! Sel aastal juba 36. korda.” Suune räägib oma veidi pöörasena tunduvat elulugu tuntava rootsi aktsendiga, ent siiski puhtas eesti keeles ja naerab kõlava häälega.

Naisega koos tagasi Eestisse

Kuigi algkoolis käidi veel Stockholmi eesti koolis, olid Suune ja Jonne keskkooli lõpuks niivõrd rootsistunud, et kui ema püüdis veel nendega eesti keelt rääkida, vastasid poisid ikka rootsi keeles. Kuid nagu öeldakse, saatusel olid omad plaanid. Ja need ei näinud ette Eesti juurtest lahti laskmist, vaid hoopis vastupidi.

Nüüdseks on Suune olnud juba 18 aastat abielus Helega. Nad kohtusid Rootsis, kuhu Hele tuli 1990-ndatel Põltsamaalt lapsehoidjaks. Suune tunnistab, et kui ta Helega esimest korda kohtus, oli ta eesti keel väga kurvas seisus.

Vennast täiesti sõltumatult võttis ka Jonne samal 1999. aastal eesti naise, kes oli samuti tulnud Rootsi lapsehoidjana raha teenima. Enne Rootsis kohtumist Inga ja Hele teineteist ei tundnud. Nüüd on Jonne kolme ja Suune kahe lapse isa, oma tegemistes lahutamatud ning toetavad teineteist kõiges.

Nagu öeldakse, saatusel olid omad plaanid. Need ei näinud ette Eesti juurtest lahti laskmist, vaid hoopis vastupidi.

1998. aastal käis Suune esimest korda jälle Eestis. „Tulime sõbraga Põltsamaale Helele külla. Sõber oli pärit Jõgevalt, selline maapoiss, kes oskas kõiki maatöid ja oli täiesti vaimustuses siin parasjagu toimunud talgutest. Mina olin see linnavurle, aga eks ma aitasin, niipalju kui oskasin,” meenutab ta, kuidas tema eesmärk oli ennekõike Helele silma jääda.

„Pärast, kui me Helega käima hakkasime, ütles ta oma emale: see on üks neist poistest, kes ka siin käis. Kui ma siis jõulude ajal siia uksele ilmusin, nägin Hele ema näost, kuidas ta oli lootnud ikka näha seda tublit töömeest, aga tulin hoopis mina!” Ema pettumus õnneks enam ei lugenud, sest sama aasta vana-aastaõhtul noored kihlusid ja järgmise aasta augustis peeti pulmad.

Sellest ajast käivad Suune ja Hele (nüüd juba koos poegadega) igal aastal Eestis. Vähemalt korra suvel, aga tihti ka jõulude ajal. Juba esimestest kordadest hakkas Suune otsima oma siinseid sugulasi. „Selline juurte juurde tagasitulek oli mu jaoks täiesti vapustav ja igal aastal on need kohtumised väga toredad.”

Eestisse tagasitulek ei oleks mõeldamatu, aga praegu, kui pojad Hannes ja Aaron käivad 5. ja 9. klassis ning nende elu keerleb ümber sõprade ja spordi, oleks see keeruline. Aaron, kes on isalt pärinud pika kasvu, tuli sel aastal oma korvpallimeeskonnaga 15-aastaste vanusegrupis Rootsi meistriks. Hannes mängib nii jalg- kui ka korvpalli.

Sel suvel kolis pere päris oma majja Stockholmi äärelinnas. „Eestis on tore külas käia, aga iga kord, kui Rootsi koju jõuame, on seal väga hea olla,” tunnistavad nad. Kodude kodu on praegu ikkagi Rootsis.

19 aastat armastatud töökohal

Oma üle kahemeetrise kasvuga eluaeg palavalt korvpalli armastanud Suunel on kahtlemata tööga vedanud. Juba 19 aastat on ta töötanud kehalise kasvatuse õpetajana koolis, kus sai ise keskhariduse ja kus õpivad praegu nii tema pojad kui ka vennapoeg ja -tütar. Võib vaid ette kujutada, millise positiivse laengu annab Suune alati elurõõmus ja heatujuline olek ka teistele.

Suune meenutab, et pärast keskkooli oli tal algul raske Rootsis oma teed leida ja ta tahtis hoopis tuletõrjujaks saada. Vahepeal töötas Suune kaks aastat McDonald’sis ja tegi laevadel n-ö juhutöid, siis teenis aega Rootsi lennuväes. Pärast seda soovitas ema tal kandideerida vabale õpetajakohale, mille kuulutus oli talle silma jäänud.

Korra proovis Suune õpetajaametist lahti öelda ja olla ehitusfirmas müügimees, aga õnneks said valest valikust kiiresti aru nii tema ise kui ka kool, kus lapsed Suunet tagasi nõudsid. „Ma läksin algul ju vaid asendajaks, sest mul polnud vastavat haridust ega kogemust, aga peale minu parajasti tahtjaid polnud ja koht oli vaja täita. Nüüd on see „ajutiselt” olek kestnud juba pea kaks aastakümmet, ehkki ma pole jõudnud ikka paberit ära teha,” tunnistab ta.

Vaata fotogaleriid, pildinoppeid Kodude perealbumist!