KUULA | Interneti pimedad urkad varitsevad ka Eesti noori, radikaliseerumine muutub aina suuremaks ohuks

Järjekordses "Valeinfo: paljastatud" podcastis võtame arutluse alla (de)radikaliseerumise ja Eesti sotsiaalmeediaohud radikaliseerumisprotsessis.

Eesti võimude hinnangul on radikaliseerumine midagi, mis on seotud vägivallategude toimepanemisega või nende toetamisega. Stuudios rääkimas käinud radikaliseerumis-uurija Heidi Maiberg nõustus, aga tõi välja, et radikaliseerumise teekond ning ohumärgid on nähtavad juba enne vägivallategudega toimetamist.

"Millega politsei tegeleb ja millega väga paljud teadlased tegelevad, on just see vägivaldne pool. See on see kui hakatakse kellelegi liiga tegema. See vägivalla element on vaja tihti sisse tuua. Samas võib öelda, et inimene võib olla radikaliseerunud ka ilma vägivallata. Kuigi tõsi, ühiskonnale on ta ohtlikum, kui tegemist on radikaliseerunud isikuga," rääkis ta stuudios.

Eestis otseseid paremäärmuslikke ohtlikke liikumisi ta ei ole täheldanud, kuigi näeb suundumust sinna suunas. "Nii palju kui mina olen jälginud, siis selliseid inimesi, kes pooldavaid mingisuguseid mõtteid või kasutavad mingisugust sümboolikat on rohkem. Mina ütleksin, et jah, viimastel aastatel on paremäärmuslus rohkem esile tõusnud," jätkas ta.

Samas nentis ta, et sildistamisega peab olema väga ettevaatlik. Mõnikord tehaksegi rumalat nalja, mida valesti mõistetakse. Teisalt pole "paremäärmuslus" ka silt, mida peaks kergekäeliselt ringi loopima, sest selle tähendus on ohtlik ning sisu sünge.

Maiberg kogub Baltikumi näiteid Norras tegutsevasse äärmuskuritegude andmebaasi.

"Ma panen sinna meie piirkonnast kirja selle, kas kedagi on tapetud, kas on midagi soovitud pommiga õhata, kas kellelegi on tehtud tõsiseid füüsilisi vigastusi - seni on Baltikumi kategooriad nullid."

Lätis soovis eelmisel aastal üks mees õhata kooli, kus õppisid vähemused. Kohtuekspertiisi tulemusel tehti kindlaks, et tegemist oli vaimselt haige inimesega, mistõttu ei saa teadlased olla kindlad, et tegemist oli paremäärmusliku teoga.

Leedus on rünnatud LGBT kogukonna liikmeid ning rüvetatud juutide haudasid. "Väga tõsiseid kehavigastusi seal ei ole tekitatud, kuigi üle-eelmisel aastal pandi LGBT kogukonna uks põlema," kirjeldas ta.

Mida teha, kui lähedane inimene on interneti hakanud jätma vihaseid kommentaare? "Igas keskkonnas saab reportida, aga kui tegemist on oma lähedasega, siis tasub esmalt rääkida ning uurida, miks ta nii teeb ja mis see mõttemuster selline on. Inimesed, kes radikaliseeruvad, eriti noored inimesed, neil on mingi mure, mis neid häirib. Kui nad on jõudnud juba organisatsioonini, siis seal pakutakse neile mingisuguseid ekstreemseid lahendusi. Esmajoones tuleb aru saada, miks see inimene niimoodi teeb. Kui tõesti on mure, et ta võib olla endale või teistele ohtlik, siis võtta ühendust politsega."

"Meil pole sellised ekstreemseid organisatsioone, mida keelustada, midagi me teeme väga hästi," viitas Maiberg. Ta usub, et seni on suudetud Eestis head ennetustööd teha, et takistada noorte radikaliseerumist.

Maiberg uurib paremäärmustlaste ja islamistide deradikaliseerumist. Tema sõnul on ideoloogiast hoolimata äärmuslusel sarnased jooned - vägivalla toetamine, ekstreemsete tegude kordapanemine, mingitele muredele vägivalla kaudu lahenduste nägemine.

Kuula saatest täpsemalt, milliseid ohte näeb Maiberg Eesti sotsiaalmeedias ning kuidas jõuavad inimesed deradikaliseerumiseni.