Koroonatest on ebamugav, aga kaugel sellest, et keegi vatitiku ajju torkaks

Facebookis on jõudnud ligi 50 tuhande kasutajani väide nagu koroonatesti ajal torgataks läbi nina ja aju vaheline sein. Tõde on sellest kaugel.

Mida väidetakse?

Mitmed Facebooki kasutajad jagavad fotot koos lohakalt tõlgitud eestikeelse tekstiga. Selles väidetakse järgmist:

- Koroonatesti käigus lõhutakse barjäär ninakäikude ja aju vahel, millega tekitatakse sissepääs ajule ning seekaudu nakatatakse inimene koroonaviirusega

Kuidas on asi päriselt?

See väide on ringlenud võõrkeelses sotsiaalmeedias juba paar kuud. Need väited on ümber lükanud BBC, USA Today, Politifact, uudisteagentuur AP ja paljud teised.

Koroonatesti ajal ei jõua vatitikk, millega ninaneelu sisenetakse ajule isegi mitte ligilähedale ega lõhu aju ümbritsevat vere-aju barjääri, nagu Facebooki postitus seda väidab.

Selleks, et nina kaudu ajuni jõuda ning aju ümbritsev vere-aju barjäär (hematoentsefaalne barjäär) lõhkuda, on vaja tungida läbi mitmest koekihist ning luust.

Seda, et nina kaudu otse ajju ei pääse, saab vaadata ka sellelt jooniselt. Selgelt on näha, et ninaneel, kust proov võetakse, tuleb tikule vastu enne kui aju kaitsev luustik.

Aju kaitsevad välismõjutuste eest koljuluu ning ajukelmed, lisaks polsterdab seda ajuvedelik. Aju ühendab ülejäänud organismiga närvisüsteem ning vereringkond.

Siit fotolt nähtub ka Synlabi juhend COVID-i proovi võtmiseks. Antakse soovitus paluda patsiendil nina nuusata ning pea kuklasse ajada. Seejärel peab proovitampooni ninna viima väikse kalde all, seda seal viis korda keerutama, viis sekundit sees hoidma. Test tuleb ninast eemaldada võimalikult ettevaatlikult.

Niisiis on väide, et tikuga jõutaks ajju, läbinisti vale.

Aga tõepoolest, koroonatest on ebamugav ning mõnele suisa valus. Uurisime Synlabist, kas seda testi kuidagi teisiti ja vähemsekkuval viisil poleks võimalik teha.

Synlab Eesti kliiniline mikrobioloog ja TÜ teadlane Paul Naaber selgitas, et on uuritud võimalusi näiteks süljest testi anda, kuid see poleks eriti täpne. Seevastu näiteks bronhiloputusvedeliku kogumine annaks täpsema vastuse kui ninaneelukaabe, aga selle kogumine oleks patsientidele veel ebamugavam ja testitegijatele palju keerulisem. Avaldame tema selgituse täismahus:

Kas ninna vatitiku torkamisele ka alternatiivi on?

Teaduskirjanduses on ilmunud mitmeid publikatsioone, kus võrreldakse erinevate kliiniliste materjalide ning nende kombinatsioonide sobivust SARS-CoV-2 määramiseks. Näiteks on uuritud testi võtmist bronhiloputusvedelikust, trahhea aspiraadist, ninaneelu kaabest, kurgukaabest, sügavast ninakaabest, süljest, suuloputusvedelikust.

Sobivaima materjali ja proovivõtu viisi valikul on oluliseim määramise tundlikkus, see tähendab millises materjalis on viiruse hulk suurim ning püsib seal stabiilselt. Lisaks peab arvestama meetodi standardiseeritust, ohutust (võimalik viiruse levik proovivõtjale), meetodi ebamugavust, teadusandmete hulka ja usaldusväärsust selle kohta.
Ninaneelu proov on senini eelistatuim ning selle usaldusväärsuse kohta on enim uuringuid. Näiteks bronhiloputusvedeliku kogumine oleks ehk kõige tundlikum, kuid on kõige invasiivsem, töömahukam, aeganõudvaim ja kallim ning nõuaks ka vastava aparatuuri ja protseduuritoa olemasolu. Seetõttu on enamikes riikides antud proovimaterjal välistatud.
Sülg alternatiivina ninaneelule on küll lihtsamini võetav, kuid siin tuleks standardiseerida proovi kogus (milline on piisav süljekogus, mida patsient peab purki sülitama) ning kui kiiresti seda saab koguda massilise proovivõtu tingimustes. Purki sülitamisel on ka oht proovinõud väljast nakkusohtliku materjaliga kontamineerida – seega tekib täiendav turvarisk viiruse levikuks. Ka on sülje tundlikkuse kohta vaid üksikuid uuringuid ning rahvusvahelised organisatsioonid seda üheselt ei soovita.

Naaber selgitas ka, et ninakaape kasuks räägib selle omadus avastada viirus juba varajases staadiumis.

"Valulikkus ninaneelust proovi võtmisel võib sõltuda ka proovivõtuvahendist (kui painduv on vatitikk - toim.), kuid see on suuresti individuaalne põhjustades enamusel ebamugavustunnet, kuid mitte otsest valu," sõnas Naaber.

Ta lisas, et Eesti Laborimeditsiini Ühing on hinnangul, et isegi juhul, kui mõni muu proovimaterjal kasutusele võetakse, siis tehakse seda kombineeritult ninaneelukaapega, mille osas on täna kõige rohkem teaduspõhist materjali.

Muuseas, ka gripitestiks võetakse inimestel proov ninaneelukaapest. Proovivõtu sügavust saab igaüks hinnata ka silmaga - proov võetakse umbes poole kõrvanibu ja ninaotsa vahelisest kaugusest. See on täiskasvanutel inimestel umbes 7-10 sentimeetrit. Sarnaselt teistele ülemiste hingamisteede nakkustele on teadustöö tõestanud, et sars-CoV2 viirusosakesi on rohkelt just ninaneelus (1; 2).