Kahe objektiiviga põhikaamera on uus telefonitrend. Kui häid pilte sellega teha saab?

Huawei telefonid P9 ja Honor 8 sobivad uuendusliku kahe ­objektiiviga kaamera poolest eelkõige kogenud ­pildistajale.

P9 ja Honor 8 märgivad Huawei julget katset fotoentusiaste enda telefone ostma meelitada, sest piltide kvaliteet on konkurentide omadest parem, aga baasmaterjalile rakendatakse tavalisest veidi vähem töötlust. Mõlema telefoni põhikaamera kasutab kaht identse fookuskauguse ja ava suurusega objektiivi, kumbki eraldi sensori ees. Üks sensoritest jäädvustab värvilist, teine ainult mustvalget pilti, rõhk on valguse ja detailide salvestamisel. Tarkvara kombineerib kaks pilti üheks, et saavutada paremaid värve, dünaamilist ulatust ja teravust.

Riistvaraliste näitajate poolest on kaamerad identsed, aga P9 puhul on kaasatud kaameratootja Leica – nagu ka seadme tagakülje ülaosas uhkelt kirjas. Jääb küll selgusetuks, kas firmad tegid tõesti koostööd või piirdus asi õigusega Leica brändi kasutada. Pildistamistarkvara poolest on mudelid samuti väga sarnased, aga P9 pakub veidi rohkem mustvalgelt pildistamise eelseadeid ja ka RAW-vormingut, mis annab soovitud tulemuse saavutamiseks rohkem võimalusi. Väike erinevus on manuaalseadete avamisel: P9 laseb seda kaamera avaekraanilt avada ja sulgeda, Honor 8 peidab selle kaamera eelseadete valikusse. Kuna rohkem erinevusi pole, siis edasi käsitlen neid ainsuses, sama kaamerana.

Valmis foto fookuspunkti saab muuta

Kaamera resolutsioon on 12 megapikslit, objektiivid f/2.2 ava ja 27 mm fookus­kaugusega 35 mm ­ekvivalendis. Manuaal­režiimis saab seadistada mitut parameetrit: valgustundlikkust (ISO 50 kuni 3200), säriaega (1/4000 kuni 30 sekundit), särikompensatsiooni, säri mõõtmise mustrit, valgusbalanssi ja fookustamismoodust. Võimalik on nii täielik manuaalne seadistamine kui ka valikuline ühe parameetri seadistamine, mille puhul kaamera paneb ülejäänud seaded ise paika. Valgusbalansi puhul saab valida nii eelseadeid kui ka Kelvini skaala käsitsi paika seada (2800–7000 K) – sellist peenseadistamist ei paku isegi osa peegelkaameraid. Peale selle on olemas käsitsi fookustamine, mida saab teha ekraanil skaala abiga. Selle vajalikkuses aga julgen kahelda, sest kaamera kasutab kiiret ja efektiivset automaatset laserfookust.

Ava suurust kahjuks käsitsiseadete hulgast ei leia. Telefonikaamerale omase väikese sensori puhul ei oleks sellel ka erilist efekti, sest teravussügavus on alati väga suur. Küll aga emuleeritakse ava suurust tarkvaraliselt, kuid seda ei saa manuaalseadetega kombineerida.

Isegi osa peegelkaameraid ei paku niisugust valgusbilansi peen­seadistamist nagu Huawei telefonid.

Tarkvara emuleeritud ava suurus on vahemikus f/0,95 kuni f/16. Suure ava peamine mõju on teadupärast tausta udustamine ja pildistatava taustast esile­toomine – see on hea näiteks portreed tehes. Efekt saavutatakse kahe kaamera tulemuse tarkvaralise analüüsi käigus, pärast pildistamist saab valmis foto fookuspunkti ja ava suurust korduvalt muuta ning samast jäädvustusest mitu varianti luua. Efekt annab üsna hea tulemuse, kuid kahjuks tekib aeg-ajalt segadus objekti ja tausta eristamisel, eriti kui objekt on peenemate detailidega, mille vahelt taust läbi paistab. Mõnedest ebaõnnestumistest hoolimata on tulemus enamasti realistlikum kui filtreid pakkuvate rakenduste, näiteks Instagrami või AfterFocusi puhul.

Loomutruu välimusega pildid

Pildikvaliteet on kaameral väga hea. Dünaamiline ulatus on isegi HDR-­seadistust kasutamata väga hea. Automaat­seadeid kasutades valib kaamera pigem kerge alasäri kui laseb heledate alade detailidel ära põleda. Müratöötlus on õnneks üsna konservatiivne ja pigem jääb müra alles, mitte ei udustata seda ühtlaseks massiks. Samuti ei liialda kaamera tarkvaralise teravuse juurdekeeramisega ja pildid on loomutruu välimusega, mida tavaliselt pakuks suurema sensoriga digikaamera.

Hämaras pildistades saavutab kaamera samuti üsna hea balansi detailide ja müra tasandamise vahel. Leidub ka „öövõte”, mis aga kasutab pikemat säriaega ja paremate tulemuste saamiseks tuleks kasutada statiivi – sama tulemuse saab ka lihtsalt manuaalset säri kasutades. Kahjuks puudub optiline pildistabilisaator, tõenäoliselt seetõttu, et topeltkaamera loob pildi alati mõlema sensori tulemuste põhjal. Kahe sensori ja objektiivi täielik sünkroniseerimine olnuks väga keeruline või kulukas.

Hiljuti proovitud iPhone 7 Plusil on optiline stabilisaator olemas, aga selle tarkvara ei kasuta tulemust alati mõlemast kaamerast, vaid valib kahest parima. Seega arvan, et P9 ja Honor 8 üldine pildikvaliteet on tänu sellele, et iga kord kombineeritakse kaks pilti, parem – nii dünaamilise ulatuse, värvieristuse kui ka müra taseme poolest. iPhone 7 Plusis saab aga tausta udustamine ehk peagi lisanduv portreepildi funktsioon ilmselt parem olema, sest tarkvara saab kaht eri fookuskaugusega pilti analüüsides paremad võimalused objekti ja tausta eristada.

Video kohta nii palju, et see on 1080 p ja 60 kaadrit sekundis. Kuigi tulemus on hea, oleks Huawei telefonidelt oodanud juba 4K võimet. Lisavõimalus on aegluubis võte (720 p, 120 kaadrit sekundis). Optiline stabilisaator puudub, ent kasutada saab tarkvaralist stabiliseerimist.

Miks just Huawei?

Lauri Jürisoo, Forte toimetaja

Pildikvaliteedi ­parandamise eesmärgil kahe ­objektiiviga põhi- ehk tagakaameraga varustatud telefonid on uus trend. Tänavu väljastasid sellise tuntumatest tootjatest Apple (iPhone 7 Plus), LG (G5 ja V20), Huawei (P9, Honor 8 ja detsembris ilmuv Mate 9) ning mõne mööndusega ka CAT (S60, mille teine objektiiv on termofotode jaoks).

Otsustasime uudset lahendust katsetada Huawei mudelite peal, mis on Eestis laialt saadaval ja taskukohased: nii esialgu kallim olnud P9 kui ka Honor 8 hind algab ­praegu 400 eurost. Lõpus on ka võrdlusi iPhone 7 Plusiga, mis on samuti laialt saadaval, aga palju kallim: hind algab 900 eurost.