Ühes korralikus nutitelefonis võib olla paarkümmend eri sensorit. (Pilt on illustreeriv, sensorite paigutus vabalt valitud.) Foto: tootja

Tavaliselt vaatame uut telefoni ostes piinliku täpsusega tehniliste andmete neid ridu, kus on juttu protsessori, mälu, kaamera, andmeside ja aku näitajatest. Üsna kindlalt jääb suurema tähelepanuta kaamera sensorite loetelu, sest niikuinii „teeb mobiil kõiki neid nutitelefoni asju”. Aga iga kord ei pruugi nii olla.

Virtuaal- ja liitreaalsuse, kuid ka navigeerimise, rallimängude ja tähistaeva vaatamise äppide jaoks on kindlasti vaja näiteks güroskoopi ja magnetilist sensorit ehk digikompassi, mis paljudel soodsatel telefonidel puuduvad. Muidu ei oska nutikas mobiil neid rakendusi jooksutada nii nagu vaja.
Lihtsaim viis telefoni sensoritest ülevaade saada on installida vastav äpp, näiteks Sensor Box for Android. Coolpad Torino puhul andis see tulemuse, mida pildil näete.
Foto: ekraanitõmmis äpist

Kokku võib ühes arvestatavalt keerukas ja korralikus nutitelefonis olla paarkümmend eri sensorit, millest paljudest pole meil aimugi. Suur osa neist teevad nutitelefoni just selliseks, nagu oleme harjunud kasutama. Näiteks lülitatakse ekraan ja selle puutetundlikkus välja, kui me kõne vastu võttes telefoni kõrva vastu paneme. Või hakatakse telefoni „külili” pööramise korral videot automaatselt üle ekraani näitama. Kõike seda tehakse tarkade sensorite abiga.

Magnetiline andur ehk kompass

Digikompass ehk magnetiline sensor on just see, mida nime põhjal eeldame: see aitab telefonil määrata suunda maa magnetvälja suhtes. Magnetilise kompassi puudumine tähendab, et kõik suunatundlikud rakendused ei tööta.
Kui telefonis kompassiandurit pole, näitab kompassirakendus alati põhja.
Foto: ekraanitõmmis äpist

Näiteks ei saa kasutada ühtki kompassirakendust (Compass) ega osa navigatsiooniprogramme, mis hoiavad kaarti vastavalt liikumissuunale (Google Maps näitab siis jalgsi liikudes suvalist suunda, tihti näib otse liikumine kaardi suhtes külg või selg ees liikumisena). Ka virtuaal- ja liitreaalsus pole kasutatavad, sest mobiil ei tunne ära, millal inimene pead pöörab.

Pokémon God saab küll mängida, kuid efektne liitreaalsuses püütava Pokémoni kuvamine kaamerapildi taustal ei tööta. Tähistaeva vaatamise äpp (Google Stargazer) või taevas lennukite jälgimise äpp (Flightradar24) ei näita samuti ilma magnetilise sensorita telefonis õigesti. Kõik CardBoardi ehk Google’i virtuaalprillidega jälgitavad rakendused näitavad lihtsalt paigalolevat pilti.

Güroskoop ja kiirendusandur

Tänu sellele sensorile saab telefon aru, mis asendis on korpus. Koostöös kiirendusanduriga saavad mobiilis olevad äpid teada ka seda, kui kiiresti telefoni liigutatakse-pööratakse. See on vajalik info paljude mängude jaoks, näiteks rallimängudes, kus rooli pööramine eeldab seadme vajalikus suunas kallutamist. Güroskoop annab äppidele teada telefoni täpse asendi igal hetkel, nii saab güroskoobi abiga näiteks teha sfääripilte või vaadata tähistaevast.
Kiirendus- ja asendianduriga saab isegi seinu loodi ajada.
Foto: ekraanitõmmis äpist

Mõnel telefonil on güroskoop puudu. Näiteks Cat B15, Motorola Moto G, Samsung Galaxy J2, J3, J5, J7, Galaxy Grand, Microsoft Lumia 530, Coolpadi telefonid (v.a Coolpad MAX) jt.

Aga kui kiirendusandur on olemas, oskab nutimobiil ikkagi pilti pöörata, kui ekraan näiteks küliliasendisse panna, kuid ei oska virtuaalreaalsuse äppide või panoraampildi jaoks sujuvalt ekraanipilti liigutada. Kiirendusandur tunneb, kui telefoni raputatakse, pööratakse või kallutatakse.

Lähedusandur

See andur tunneb ära, kui ekraani ees on mingi takistus. See on vajalik näiteks ekraani puutetundlikkuse väljalülitamiseks, kui mobiil kõnet vastu võttes kõrva juurde tõstetakse. Tänu sellele ei tekita kõrva puudutus ekraanil soovimatuid vajutusi. Lähedusandurita puutetundlikke nutitelefone praktiliselt polegi. Nokia Lumia 630 ja 635 puhul polnud lähedusandurit märgitud, kuid Nokia kinnitas hiljem, et see on siiski olemas ja unustatud nimekirja lisada.
Lähedussensor märkab nutiseadmele lähenevat kõrva 1 cm kauguselt, et näiteks telefonikõne ajal ekraani puutetundlikkus välja lülitada.
Foto: ekraanitõmmis äpist

Temperatuuriandur

Enamik telefone oskavad vastavate sisemiste anduritega hinnata aku ja protsessori temperatuuri, kuid mõned mobiilid oskavad mõõta ka välistemperatuuri. Näiteks Samsungi Galaxy S-i seeria telefonidel on alates mudelist S4 väike kiip, mis mõõdab välistemperatuuri ja õhuniiskust.

Valguseandur

Suur osa telefone ja pea kõik uued mudelid oskavad ekraani taustavalgustuse heledust sättida ümbruse järgi: päikese käes heledamaks ja hämaras tumedamaks. Info saamiseks on mobiilidel sees valguseandur. Paar aastat tagasi kõigil telefonidel seda veel polnud, näiteks Samsung Galaxy Grand Prime ei oska ekraaniheledust automaatselt seada. Uuematel Galaxy S-i seeria telefonidel on ka värvustundlik valguseandur, mis välisvalguse tooni järgi ekraanivärve reguleerib.
Valgussensor märgib valgustugevuse luksides.
Foto: ekraanitõmmis äpist

Veel olulisi andureid

Peale nimetatud sensorite on paljudel telefonidel veel lisavõimalusi ümbrust mõõta ja tulemusi äppidele jagada. Näiteks võib telefoni sisse olla peidetud baromeeter, mis aitab GPS-il täpsustada asukoha kõrgust merepinnast. Galaxy S5-l on sisseehitatud pulsimõõtja, Google Nexus 5-l sammulugeja (ehkki ka kõik kiirendusanduriga telefonid suudavad samme lugeda, aga ebatäpsemalt). Cat S60 aga sisaldab termokaamerat, mis kunagi eraldi seadmena maksis väikse varanduse. Nüüd elab see aga 650-eurose telefoni sees.
Müramõõtja otsib ümbruskonnast müra.
Foto: ekraanitõmmis äpist