Linnud kolivad talveks maalt linna hea elu peale

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi ütleb, et meie sulissõprade jaoks on veebruar üks keerulisemaid kuid.

Missugune aeg veebruari keskpaik linna- ja aialindude jaoks on? Ma elan kortermajas kolmandal korrusel ja viimase paari päeva jooksul on varblaste vidistamine akna taga justkui aktiivsemaks või tähelepandavamaks läinud.

Praegu ongi see aeg, kus hakatakse pesitsusajaks naabritega piire paika panema. Neil lindudel, kes talve meil veedavad – tihased, varblased, sellised tegelased –, käib juba praegu tõsine jagelemine pesakohtade pärast. Päevad lähevad järjest pikemaks ja lindude sigimishormoonid alluvad täpselt ööpäevarütmidele – mida rohkem päikest, seda rohkem hormoone hakatakse sünteesima. Isased lähevad äksi täis, hakkavad rohkem omavahel võitlema, rohkem laulma juba aastavahetusest alates, kui ka päevad pikenevad.
Üldiselt on veebruar lindudele üks raskemaid aegu. Tavaliselt on olnud üsna külm, pikk talv on selja taga ning nüüd tuleb see viimane külmahooaeg üle elada ja süüa otsida – neile, kes on siiamaani suutnud elus püsida, on see viimane pingutus.

Meil on üle mitme aasta korraliku lume ja miinuskraadidega talveilm, kuidas see linde mõjutab?

Üldiselt mida külmem talv, seda raskem on. Olen Edela-Eestis väikseid metsalinde uurinud. Pärast paari viimast sooja talve on kevadel olnud tõesti nii, et linnud piltlikult öeldes ei mahu metsa ära, neid on nii palju ellu jäänud. Käib tõsine rabelemine parimate pesitsuskohtade pärast, pesakastid on kõrges hinnas ja võib juhtuda, et kõigile neid ei jagugi.