Statistika järgi saavad vanemaealised samasuguse töö eest keskealiste palgast 79%. Foto: Anni Õnneleid

Käibele on tulnud müüt, et vanemaealised püüavad elu eest senist säilitada ja sissetallatud rada käia. „Küsimus on sildis ehk selles, millise nurga alt on kombeks seda nähtust käsitleda: kas inimene on stagneerunud ja vanas kinni või ta austab traditsioone?” küsib ettevõtluskõrgkooli Mainor õppejõud Taimi Elenurm.

Pärast 40. eluaastat pole kehalised ja intellektuaalsed võimed enam nii head, kuid sotsiaalsed oskused arenevad jõudsalt edasi ja püsivad kõrge eani. „On väidetud, et pärast 40. eluaastaid sotsiaalne küpsus alles saabub. See avaldub elu püsiväärtuste esiplaanile seadmises. Moevooludega ei minda enam nii kergesti kaasa. Võimalik, et vanemaealised toovad esile traditsioone või seda, mis nende põlvkonna mõttes on säilitamist väärt. Kõike eelnevat pole vaja ümber lükata, me ei saa lõputult muutuda, sest vaim ja ühiskond väsib. Seega pakub vanema põlvkonna hoiak – et senist alal hoida – ka noorematele võimalust kaaluda, mida tasub muuta ja mida mitte. Uus mudel ei pruugi kõiges ja alati olla tingimata eelmisest parem. Me ei jaksa pidevalt muutuda, midagi peab olema, mis püsib. Võib-olla oskab vanem põlvkond hinnata säilitamisväärset, ehk on nende missioon selle väljasõelumise vajadusele tähelepanu pöörata. Kui oleks kuulajaid. Vanades kultuurides on see ju nii – vanemaid austatakse,” räägib õppejõud.

« Avalehele 9 Kommentaari
Loe veel: