Kepler alustas tööd 2009. aastal ja tänaseni on läbi uuritud üle 150 000 tähe ühes taevasektoris. Uuringute aluseks on tähtede kerge ähmastumine kui arvatavad planeedid neist mööduvad. Eesmärgiks on olnud leida rohkem Maale sarnaseid planeete, nn. kuldkihara - elukõlbulikes alades, kus võiks planeedi pinnal vesi olla vedelas olekus. Leitud kivised planeedid on enamasti olnud 1,6 korda suuremad kui Maa. Leitud uutest planeetidest on üheksa sellised, mis liiguvad elukõlbulikus piirkonnas ja 550 niisugused, mis on umbes sama suured kui Maa. Koos vastleitud üheksa planeediga on nüüd kokku teada 21 niisugust planeeti, kus võiks oletatavalt olla elu, mis sarnaneb Maal olevaga.

Protsess, mille käigus kinnitatakse, kas leitud kandidaat võib olla planeet, on aeganõudev ja põhjalik. Iga taevakeha analüüsitakse eraldi, kasutades maal asuvate teleskoopide vaatlust või radiaalkiirust selleks, et tuvastada massi. Analüüsile järgneb järelvaatlus. Üsna tihti osutuvad taevakehad siiski millekski muuks kui planeetideks.

Princetoni õpetlane ja kaasuurija Timothy Morton leidis, et ta võib kasutada Kepleri kaasaegset planeetide kataloogi selleks, et arvutada iga kandidaadi kohta statistiline tõenäosus, kas tegemist on planeediga või mitte. Sel moel saab planeetide leidmise protsessi kiirendada, jättes ära järelvaatlused. Varasemate tehnikatega võrreldes on selle arvutisimulatsiooni kasutamine täisautomaatne ja seda võib rakendada kõikidele kandidaatidele korraga nii et arvutuste tegemiseks kulub vaid mõni minut.

"Planeedikandidaadid on nagu leivapuru. Kui sa pillad mõned suured palad põrandale, siis võid need ükshaaval üles korjata. Kuid kui maha kukub terve kotitäis pudi, pead võtma harja appi, et neid kokku korjata. See statistiline analüüs on meie hari," pani Morton oma leiu rahvale arusaadavasse keelde.

Kepleri kataloogis oli 4302 arvatavat planeeti. Nüüd on neist 1284 planeediks tunnistatud, 1327 vajavad veel edasisi uuringuid ja 707 tunnistati valehäireks. Analüüsiga kinnitati ka varasemad teadaolevad 984 planeeti, mis olid planeediks tunnistatud teisi vahendeid kasutades.

"Kui Kepler alustas, siis me arvasime, et valehäired on pigem tavalised," ütles Morton. "Ma hakkasin seda probleemi uurima uue vaatenurga ja värske pilguga. Uue meetodi kasutuselevõtuga oleme loonud paradigma nihke."

Kepleri missioon peaks lõpule jõudma 2017. aasta oktoobris. Selleks ajaks peab olemasolev kataloog olema läbi töötatud, et saaks asuda uutele missioonidele. Tulevikuprogrammide seas mainiti ära näiteks TESS - Transiting Exoplanet Survey Satellite - ekspoplaneetide jälgimissatelliit, mis plaanitakse käivitada 2017. aastal ja James Webbi kosmoseteleskoop, mis plaanitakse käima panna 2018. aastal. Viimane peaks jätkama elu otsimist väljaspool Päikesesüsteemi. Kui Kepleri teleskoobiga jälgiti vaid üht osa taevalaotusest, siis TESS saab vaatluse alla võtta kõik suunad, fokusseerides objektiivi lähimatele eredatele tähtedele ning vaadeldes igaüht 30 päeva jooksul. James Webbi teleskoobi abil loodetakse suurtel ekspoplaneetidel avastada atmosfääri olemasolu ja analüüsida, kas sealsetes tingimustes võiks olla bioloogilisi eluvorme.