Silmi ja nägemist kontrollib silmaarsti asemel optometrist
„Optometrist kontrollib, silmaarst ravib,” võtab optometrist Jaanika Kriisk Silmatera optikast ühe lausega kokku vastuse küsimusele, miks peaks oma silmade tervisest hooliv inimene teda külastama.
Teema kerkis üles varasügisel, mil taas kord ei pääsenud tulevased koolijütsid mõistliku aja jooksul koolieelsesse nägemiskontrolli ning järjekorrad silmaarstide vastuvõtule ületasid lapsevanemate taluvuse piiri. Selgus kaks tõsiasja: esiteks saab nägemist kontrollida ka perearst, kes saadab vajadusel (lapse) edasi silmaarsti konsultatsioonile. Teiseks tegeleb silmaarst üksnes haiguste raviga – silmade ja nägemise kontroll ning prillide väljakirjutamine on optometristi töö, keda Eestis on ametis tunduvalt rohkem kui silmaarste.
Häda on aga selles, et inimesed ei tea, kes või mis on optometrist, mida ta teeb ja kes peaks tema poole pöörduma, sest kuigi vana see amet Eestis pole, nendib Kriisk. Oma igapäevatöös tuleb tal uurida kogu nägemissüsteemi. Ta vaatab, kuidas silm töötab, kuidas toimub koostöö silma ja aju vahel; ta kontrollib silma nägemisulatust ehk -teravust, silma eesosa jm. Vajadusel kirjutab ka retsepti ja annab soovitusi prilliklaaside valikul. Kui avanev pilt näitab midagi, mis optometristi pädevusse ei kuulu, saadab ta patisendi edasi silmaarsti vastuvõtule. „Sedagi tuleb otsustada, kuhu saata – kas otse erakorralise meditsiini osakonda või kliinikusse korralisele vastuvõtule. On olnud nii hulle olukordi, et abiga pole võimalik oodata, siis suuname patsiendi EMO-sse,” kirjeldab Kriisk. „Optometrist õpib kõike seda, mida õpib silmaarst, kuid erinevalt arstist ei pane ta diagnoosi.”
Kontrollib ka lapsi
Lapse silmakontroll enne kooli peakski toimuma optometristi juures. Kui tema leiab, et vaja on silmaarsti abi, järgneb käik sinna, soovitab Kriisk.
„Esimest korda vaadatakse lapse silmi sünnitusmajas. Järgmine kontroll peaks olema 2,5–3-aastaselt ja laste silmaarsti juures, siis 5-aastaselt. Laste silmaarstidel on oma nipid, kuidas nii väikeste inimeste nägemist uurida,” selgitab ta. „Kui probleeme pole olnud, tuleb uuesti silmad üle vaadata 7-aastaselt, enne kooli ja seda saab teha optometrist.”
7-aastaselt on selge, kas lapsest saab prillikandja või mitte. Edasised regulaarsed silmakontrollid prillikandjast lapsele peaksid toimuma kuni 18-eluaastani vähemalt kord aastas ja kui laps kasvab väga kiiresti, siis kaks korda aastas. Jaanika Kriisk räägib, et sageli vanemad pahandavad, et väga tihti tuleb lapsele uusi prille muretseda, kuid midagi pole teha – kasvueas muutub nägemine nii kiiresti, et sügisel välja kirjutatud klaasid ei pruugi kevadel enam sobida. Maksimaalne samm, mille saab prillidele korraga lisada, on 0,75 – suuremat muutust ei taluta. Kui nägemine on halvenenud tervelt ühe ühiku võrra, kutsutakse patsient seda tihedamini tagasi, et vajalikku koormust jupphaaval lisada.
Kui lapsel prille pole, tuleb tähele panna võimalikke nägemislanguse märke – ta kissitab, tahab telekat vaadata ligidalt, kurdab peavalu, väsib ruttu, lugemine takerdub jm.
18. eluaastaks on silmad saanud täiskasvanuks ning elu enam-vähem rahulik nii prillikandjale kui ka mitteprillikandjale. Mured algavad, kui 40. sünnipäev on kohe-kohe käes – suure tõenäosusega ei jää armastusega muretsetud kinkekaart mõnda optikaärisse kuigi kauaks sahtlipõhja tolmu koguma.
Selles vanuses algab nägemise osas tagasikäik ja enamik vajab varem või hiljem lugemisprille. Optometristi juurde võiks ka taas tihedamini asja olla, sest vanus toob kaasa muidki nägemisega seotud riske (nt kae).
