Eesti ühiskond on hakanud viimaks laiemalt aru saama oma ebaefektiivsusest, stagnatsioonist ja allakäigust – mitte ainult riigi, vaid ka riikluse aina õhemaks muutumisest. Enam ei varja isegi peavoolumeedia, et president on poliitiline marginaal ja peaminister uuspõhjamaine naljanumber, et politsei ei suuda ohjeldada liiklusterrorismi (selle levik on üks selgemaid sotsiaalse pinge kasvu näitajaid), väljarännet ja töötuse levikut pole kavatsetudki peatada, puudub vastutus riigi raha raiskamise eest eriti suures ulatuses, vabariigi silmapaistvaim kohtuprotsess omandab üha selgemini poliitilise justiitsmõrva ilmet...

Loe täismahus artiklit homsest Eesti Päevalehest