Barbarid tulevad
Pole tähtis teatada, kas ma olen sisserändajate poolt või vastu. Ma vaatan seda vaidlust eemalt ja panen üht-teist tähele. Paljud mulle tuttavad intelligendid suhtuvad sisserändajatesse pigem soosivalt ja lubavalt, kui mitte lausa kutsuvalt, teised tõrjuvalt ja keelavalt, kui mitte lausa peletavalt. Viimati mainitute argumendid on selgemad, sest pärinevad minevikust: alalhoidlikkus, endaksjäämine, traditsioonilised väärtused – me teame, mis need on. Pooldajate argumendid seevastu on n-ö üldhumanistlikud: kaastunne, altruism, humanism – ajatud abstraktumid. Vastalised küsivad: mis meist niiviisi saab? Nende vastased: kes me säärastena oleme? Selles erinevuses peitubki probleemi tuum.
Eesti ühiskond on hakanud viimaks laiemalt aru saama oma ebaefektiivsusest, stagnatsioonist ja allakäigust – mitte ainult riigi, vaid ka riikluse aina õhemaks muutumisest. Enam ei varja isegi peavoolumeedia, et president on poliitiline marginaal ja peaminister uuspõhjamaine naljanumber, et politsei ei suuda ohjeldada liiklusterrorismi (selle levik on üks selgemaid sotsiaalse pinge kasvu näitajaid), väljarännet ja töötuse levikut pole kavatsetudki peatada, puudub vastutus riigi raha raiskamise eest eriti suures ulatuses, vabariigi silmapaistvaim kohtuprotsess omandab üha selgemini poliitilise justiitsmõrva ilmet...
Loe täismahus artiklit homsest Eesti Päevalehest