Miks sekkus Venemaa Süüria kodusõtta?
On hämmastav, kui paljudele on üllatav, et Venemaa sekkus Bashar al-Assadi poolel sõjaliselt Süüria kodusõtta. Kui palju jõutakse Venemaa käitumise üle imestada. Pärast Gruusiasse tungimist, Krimmi annekteerimist, Ukraina idaossa tungimist üllatab Süüria kodusõtta sekkumine ikka veel. Tegelikult võiks lõpuks pärale jõuda, et Venemaa president Putin mõtted ja teod on hoopis teistel alustel kui demokraatlike lääneriikide liidritel. Oluline erisus on valmisolek kasutada sõjalist jõudu ka siis, kui selle tulemus pole lõpuni selge.
Süüria kodusõtta sekkumiseks ja Assadi režiimi toetamiseks on Venemaa juhtidel hulk põhjuseid, millega iseend ja oma ühiskonda veenda. Et saavutada rahvusvaheliselt võimalikult mõjukas positsioon, tuleb kõigepealt võtta ette praeguse maailma kõige pakilisem probleem.
Ilmselt ei eksi Vene juhid palju, kui eeldavad, et suur osa eurooplasi soovib Süüria kodusõja ja põgenikelaine lõppu, isegi kui see tähendab Assadi võimul jätkamist. Sõda on lihtsustatud lähenemises praeguses seisus võimalik lõpetada nii, et keegi konflikti osapooltest saavutab olulise sõjalise ülekaalu. Praegu on need jõukeskused Assadi režiim või äärmusorganisatsioon Islamiriik (IS). Paraku pole muud opositsioonijõud aastate jooksul erilist edu saavutanud. Seega on Venemaal lihtne lähtuda valikust, kas tuleviku Süüria on pigem Assadi režiim või IS, ja sellist lihtsakoelist lähenemist ka rahvusvaheliselt välja pakkuda. Venemaa esimeste päevade tegevus kinnitab, et rünnakuobjektid on kõik Assadi vastased jõud ja mitte niivõrd IS.
Loe täispikka artiklit homsest Eesti Päevalehest
