Õiget häält leida ei olegi nii lihtne
„Teil on väheaktiivsed huuled,” nendib Raadioteatri juht Toomas Lõhmuste, kui me tema kabinetis tervitusi vahetame. „Vabandust, ei midagi isiklikku! See on noorema põlvkonna seas levinud, et räägitaksegi huuli liigutamata. Enam ei ütle ka emakeeleõpetajad, et ole hea, tee suu lahti ja püüa arusaadav olla. Inimene on mugav olend. Kui liigutama ei pea, siis seda ka ei tehta.”
Lõhmuste on kõnetehnikat õpetanud 1987. aastast alates. Peale Raadioteatri töö nõustab ta aeg-ajalt rahvusringhäälingu tele- ja raadioinimesi, kes tunnevad, et nende hääl ei kõla päris õigesti. Kõige tavalisemad segajad on pinged, mis tulevad inimese psüühikast, aga leiavad väljundi kehahoiakus. „Kui me kõneleme, siis peaks töötama ainult vahelihaskond ehk diafragma ja häälepaelad, mis on ka tillukesed lihased,” selgitab Lõhmuste. „Muu lihaskond ei peaks üldse osalema. Nii kui ma hakkan ennast pingutama ja tekib ebamugav tunne, tuleb see kohe ka häälde.”
Nagu paljud halvad omadused, on ka valesti rääkimine sotsiaalselt külge harjutatud. „Inimese hääl on kõige võimsam siis, kui ta on nii poole meetri pikkune,” ütleb Lõhmuste. „Laps kasutab looduse antud häält vaistlikult õigesti. Pärast õpime istuma-astuma ja häbenema, siis tulevad häälekasutusse juba puudujäägid. Ei taheta enam teha iseenda häält, vaid tegeleda oma hääle värvimisega. Üldiselt on ju meie hääl üks looduse kingitustest, mida on küll võimalik arendada, aga vägivaldne muutmine on ohtlik ja võib kätte maksta.”
Loe täispikka artiklit homsest LP-st
