Laupäeva õhtul esilinastunud teleseriaali „Savisaare protsess" vaatajad veendusid veelkord, kui mage ja läbipaistev on Savisaare vastane sõjakäik. Selles filmis seljatas ta üksinda kogu vastasarinde. Kujukalt joonistus välja protsess, kus valimistel võitmatut poliitilist vastaskandidaati, püütakse hävitada kohtuvõimu abiga. Salajane jälitamine, pealtkuulamine ja võimalik asitõendite sokutamine laste mängkasti, peab andma kindla tulemuse. Nagu kinnitasid filmis keskaegsed timukad, tuleb vastast hävitada alatult ja võimalikult kaua tema piinu pikendades.

Võitlus Savisaare vastu on kestnud kakskümmend viis aastat. Finaal peaks saabuma lähiajal, enne presidendi valimisi. Sinna ringi ei tohi ju seda meest lasta. Mis aga veel tähtsam, kohalikele valimistele tuleb Edgari tee kindlalt kinni panna. Kasvõi timukate abiga! Ligi 40 000 häält viimastel Tallinna valimistel tegid ta võitmatuks, aga võitmatuid saab hävitada vaid pealtkaebajate ja kohtuvõimu abiga. Filmis joonistub skeem oivaliselt üksikasjalikult välja. Ei ole tarvis väga palju mõelda, et tunda filmistenaariumi sarnasust tänase argieluga.

Kas peaosalise näol on meil tegemist poliitgeeniusega? Tundub nii. Kes veel suudaks omaenda Kolgata tee eeskujul ette kujutada filmi. Savisaar suudab kõike ja nii tegi ta ka iseenda saagast teleseriaali. Seriaali lavastaja on Rando Pettai, stsenaristideks Henri Sepp ja Virkko Lepassalu, tegevprodutsendi rollis Piret Toomvapp-Schönberg. Nad on teinud väga kõva töö. Kuid ilma Savisaare algse stsenaariumita poleks ka nemad suutnud sellist dokumentaaldraama šedöövrit sünnitada.

Igas hetkes võib ära tunda Suure Edgari hingamist. Esimese osa võimsad lõpukaadrid Lasnamäe Õigeusu kiriku õuel. Kuidas see oligi, et mees, kes ehitab kiriku saab pühaks meheks? Ta tegi seda! Ta lõi Tallinna meediaimpeeriumi oma alternatiivse telekanali ja mitme ajalehega. Ta ehitas omandireformi hammasrataste vahele jäänud sundüürnikele 5000 linnakorterit. Ta vabastas oma linna kodanikud tüütust bussi ja trammipiletite komposteerimisest. Ta lõi aluse ühistulise panga tekkele, mille kasum jääks Eestimaale ja kingiks kopsaka protsendi ka joiustajale. Lisaks juhib ta põhitöö kõrvalt juba kakskümmend viis aastat järjest ka veel Eesti kõige suuremat ja opositsioonilist Keskerakonda. On seda ühe mehe jaoks vähe? Mida suudaks kõrvale panna praegune president ja presidendi kandidaadid?

Muidugi tuleb nii võimas eestlane hävitada. Uus teleseriaal näitab piinliku täpsusega, kuidas seda tehakse. Kõige lihtsam viis on justiitsmõrv. Leiame kunstliku põhjuse ja keelame Tallinna linnapeal tema kohustuste täitmise. Miks? Aga sellepärast, et kellegi peas või paberil sündis kahtlus, et meer pole puhas poiss. Käib liiga tihti Venemaal. Mõjuagent? Mõjutab ei tea keda. Tuleb isoleerida. Nagu prokurör ütles, et ei saaks tunnistajaid mõjutada. Ajab ju naerma! Savisaar mõjutab, keda ta ise tahab. Kuid krimiseriaali esimese osa lõpus tuuakse meid maa peale tagasi. Justiitsmõrvast võib saada kõige tavalisem mõrv, kus ka kõige kõvem mees murduda võib.

Täpselt nii, nagu treileris lubati, et jutustati meile lugu ühest kohtuasajast, mille varjatud külgedest ei teaks inimesed muidu midagi, ka tehti. Sünges loos kõlavd õõvastavalt Savisaare enda lausutud sõnad: "Ma saan aru, et mind püütakse permanentselt süüdistada ükskõik mille eest." Tavavaatajale meenub esimese asjana inkvisitsioon. Milleni meid ka kindalmeelselt filmi stsenaarium juhib.

Kas meil on varem olnud nii tugevat dokumentaaldraama elementidega teleseriaali? Kaldun arvama, et ei ole olnud. Meie dokumentaalfilmid piirduvad mõne kuulsa helilooja või maalikunstniku porteteerimisega. Mulle ei meenu ühtegi terava süžeega poliitdraamat. Kuhu on jäänud operatiivne dokfilm Estonian Airi või Tallinna Sadama mahhinatsioonidest? Kus on filmid

10 miljoni dollari või VEB fondi valgustkartvaist tehingutest? Siiani neid ei ole. Kuid nüüd võiks ju tulla. Savisaar tegi tee lahti. Olge nüüd mehed, saage julgeiks ja salvestage kasvõi üks tõsine ajakirjandulik uurimustöö videolindile ja paisake eetrisse. Kahtlen, kas peale Suure Edgari neid mehi leidub. Savisaar šokeeris meid. Igal juhul tundub mulle, et 23. aprilli õhtul keerati Tallinna Televisooni ekraanil uus lehekülg kogu meie seriaalinduse ja dokumentaalfilmide ajaloos. Aeg on näidata Eesti Vabariiki niisugusena, nagu ta meil välja kukkus.