Ajakiri Time valis tänavu aasta inimeseks 16-aastase kliimaaktivisti Greta Thunbergi, Oxfordi sõnastik aasta sõnaks „kliimahädaolukord” ja Collinsi sõnaraamat „kliimastreik”. Kuidas sai aastast 2019 kliima-aasta?

Möödunud aasta oktoobris kirjutasid sajad maailma teadlased alla hoiatusele, et aeg kliimakaose ärahoidmiseks on lõpukorral. See oli šokk. Tuhandete teadusartiklite põhjal koostatud Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli (IPCC) raport ütles otse, et globaalne soojenemine ei tohi tõusta üle 1,5 kraadi aastaks 2100 või meie elukeskkond pole enam otse öeldes elamiskõlblik. Seni olid riigijuhid leppinud Pariisi kliimaleppes kokku, et hoiavad üleilmset soojenemist maksimaalselt kahe kraadi piires, kuid praegu temperatuur kasvab eesmärgist hoolimata. Teadlased on soojenemise eest hoiatanud aastakümneid, kuid nende suuresti täpsed kliimaprognoosid on jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Möödunud sügisel sai sadade teadlaste hoiatus lõpuks tähelepanu. Jäänud on 10 aastat vähendada kasvuhoonegaaside aastaseid heiteid poole võrra, et soojenemist oleks võimalik veel 1,5 kraadini piirata.

Samal ajal, kui teadlased saatsid aina jõulisemaid sõnumeid halastamatult tiksuva kella kohta, püüdis üha enam tähelepanu Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg. Igal reedel istus ta koolipingi asemel Rootsi parlamendihoone ees ja nõudis poliitikutelt otsustavat tegutsemist kliimamuutuse ohjamiseks. Ajakirjanikud leidsid ta üles ning tänu resoluutsusele ja kompromissitusele sai tüdrukust kiirelt superstaar. Juba möödunud aasta lõpus kutsuti Thunbergi kõnelema mainekatel majandus- ja kliimakogunemistel maailma liidrite ees. Ka tänavu käis ta ühelt ürituselt teisele – sealhulgas üle Atlandi ookeani purjetades –, et viia kohale teadlaste sõnum, mida oli nõnda kaua ignoreeritud. Neiu ütles maailma võimsatele näkku, et nad pole piisavalt täiskasvanulikud, et tunnistada tõde, ning et nad röövivad Gretalt ja tema eakaaslastelt tuleviku.

Paljusid senise elukorraldusega harjunuid ärritas Thunbergi jultumus ja emotsionaalne maneer. Kliimaaktivisti pisarates välja pursatud „How dare you?!” ÜRO kliimakohtumisel sai kiirelt meemiks, mida kriitikud naeruvääristasid. „Kuidas ta ise julgeb?!” küsisid palju vastu. Selleks ajaks olid aga lainena tõusnud koolinoored üle maailma, kes voogasid igal reedel massidena tänavatele ja nõudsid õiglasemat keskkonnapoliitikat.

Kliimaskeptilises Eestiski, kus 59% inimestest – väikseim näitaja EL-is – arvab, et kliimamuutus on tõsine probleem, tulid noored märtsis trummipõrina ja hüüete saatel parlamendihoone ette. Kokku tuli sel 15. märtsi päeval ambitsioonikamat kliimapoliitikat nõudma üle miljoni inimese 125 riigis. Streigid jätkusid igal reedel, suuremad pikemate vahedega. Septembris tuli streikima juba üle nelja miljoni inimese, sealhulgas 1,4 miljonit inimest Saksamaal. Ajakiri Time otsustas Thunbergi nimetada aasta inimeseks, kuna ta „tuli sisuliselt mitte kuskilt juhtima üleilmset liikumist”, nagu põhjendas ajakirja peatoimetaja.

Surve all otsustasid ka poliitikud siin-seal jalad kõhu alt välja võtta. Kui suve alguses ei toetanud Eesti EL-i riigipeade kohtumisel kliimaneutraalsuse eesmärki, nagu ka Poola, Ungari ja Tšehhi, siis aasta lõpuks on valitsus meelt muutnud või meelekindlust juurde saanud. Sügisel tuli Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus välja mõjuanalüüsiga, mis ütles, et kliimaneutraalsuse saavutamine Eestis on võimalik, kuid aja möödudes üha kallim. Kohe pärast seda otsustas ka Eesti valitsus toetada kliimaneutraalsuse saavutamist Euroopa Liidus.

Aasta lõpus asuski ametisse Euroopa Komisjoni uus koosseis Ursula von der Leyeni juhtimisel, kelle eesmärk oli saada riigid kokku leppima kliimaneutraalsuses. Kohe tuli Komisjon välja ka oma rohelise leppe ideega tõsta oluliselt ühenduse kliimaambitsiooni ja vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 50-55% seni kokkulepitud 40% asemel.

Samal ajal ei suutnud maailma liidrid ÜRO kliimakonverentsil Madridis lõpetada Pariisi kliimaleppe rakendamise meetmete paikapanemist ning kohtumine tituleeriti sisuliselt läbikukkumiseks. Üheks oluliseks rahvusvahelise tegevuse pidurdajaks nimetati Donald Trumpi valitsust, mis on otsustanud USA Pariisi kliimaleppest välja viia.

Cambridge’i ülikooli kliimateadlane Annela Anger-Kraavi, kes juhtis Madridis ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu (UNFCCC SBSTA) aseesimehena läbirääkimisi, tunnistab, et inimeste pahameel on arusaadav. Siiski oli tema sõnul tänavu näha teatud nihet. Kui varem on rahvusvahelistes läbirääkimistes ka vaieldud, kui kiiresti kliimamuutus ikkagi toimub ja kui suur on muutus, siis tänavu sellist arutelu polnud, ütleb ta. Ka IPCC uuringud lisati konverentsi lõppjäreldustesse vaidlusteta. „Midagi on muutunud – probleemi enda üle enam ei vaielda. Vaieldakse selle üle, kui kiiresti ja kuidas tegutseda,” kinnitab Anger-Kraavi. „Võib-olla on tõesti selles mõttes murranguline aasta. See tunne jäi COP-il muude asjade varju – ebaõnnestumiste ja magamatuse –, aga ta oli kuskil olemas. Ikkagi kõik riigid on ühel arusaamal, et meil on väga tõsine probleem.”

See arusaam on paranenud tänu juba ennist nimetatud IPCC 1,5 kraadi raportile, aga ka sama organisatsiooni tänavusele kahele eriraportile, millest üks käsitles maad ja teine ookeani. „Kui 1,5 kraadi raport ütles, et vaatame maa ja metsa poole, mis aitab meid hädast välja, või kasvatame biokütuseid, põletame neid, püüame korstnatest tuleva CO2 kinni, paneme maa alla ja see lahendab probleemi, siis maaraport ütles, et see pole võimalik,” selgitab Anger-Kraavi. „Meil lihtsalt ei ole nii palju maad – inimestele ei jätku süüa, kui me seda teeme. Sellest tulebki, et absoluutselt igas eluvaldkonnas, igas tööstuses on vaja üle minna süsinikuvabale majandusele, igas kodus on vaja vaadata, mida teha saab. Kolme raporti sõnum kokku oli, et pole olemas mingit imelahendust, ühte tehnoloogiat – vähemalt veel ei ole.”

Kuna kasvuhoonegaasid levivad emiteerimisasukohast hoolimata üle ilma, tuleb neid ka vähendada kõikjal. „Hiina on nüüd kõige suurem emiteerija – 27% maailma kasvuhoonegaasidest tuleb Hiinast – kui nemad ei lähe üle süsinikuvabale majandusele, siis kõik teised kannatavad, kaasa arvatud Eesti. Kui Eesti praegu oma emissioonid nulli viiks – täitsa ausalt – me oleme 0,05% maailma emissioonidest, nii et mitte midagi ei juhtuks, kui teised midagi ei tee. See muidugi ei ole vabandus mitte midagi teha, aga see tähendab, et kõik peavad tegutsema, mitte ainult üksteise poole vaatama. Eriti silmas pidades, et inimese kohta on Eesti kasvuhoonegaaside emissioonid Euroopa Liidus ühed kõrgemad – hoiame teist kohta ja see on umbes Ameerika Ühendriikide tasemel. Läbirääkimistel on seda näpuga näitamist hästi palju, et kes peab tegema esimesena, kes rohkem, kes peab raha andma,” tunnistab teadlane.

Kliimadiplomaatia keerulisi nüansse teadmata paistab aga poliitkemplus grotesksena – eriti meteoroloogiakeskuste aastakokkuvõtete taustal. Lõplikult kinnitamata andmetel oli tänavu ajaloo teine või kolmas kõige kuumem aasta. Viimased viis aastat on samuti kuumimad ajaloos ning viimane kümnend on kuumim kümneaastane periood. Seejuures on 1980. aastatest saadik olnud iga uus kümnend soojem kui eelmine. Ülekuumenemisele viitab ka ookean, mis neelab üle 90% soojusest, mille kasvuhoonegaaside üha suurem kontsentratsioon on Maa süsteemi lukustanud. Ookeani kuumuse sisaldus jõudis 2019. aastal rekordtasemele.

Klimatoloog Ain Kallis märgib, et Eesti keskmist õhutemperatuuri arvutatakse alates 1961. aastast ning tänavune 7,6°C jagab soojuse poolest esimest-teist kohta. „Tartu pikas, 1866. aastast algavas andmereas jääb aasta ilmselt teisele kohale 2015. aasta järel. Seega on õhkkond Eestis soe, vähemalt ilma osas,” ütleb Kallis. Samas sündis Eestis tänavu rekord, mis iroonilisel kombel viitaks justkui kliima jahenemisele, osutab ta. „Uueks varaseimaks lumeks märgitakse sadu 24. septembril Jõhvis.”

Soojusele viitavaid rekordeid oli üle ilma. Tänavune juulikuu oli ajaloo kuumim. Prantsusmaal suri 1462 inimest, Jaapanis 160, Indias 90, paljud üle maailma veel. Juunikuu kuumalaine oli eriti tähelepanuväärne Prantsusmaal, mis sai uueks kuumarekordiks 46.0°C. Juulikuu kuumalaine oli veelgi laiem ning andis uued kuumarekordid Saksamaale (42.6°C), Hollandile (40.7°C), Belgiale (41.8°C), Luksemburgile (40.8°C), Ühendkuningriigile (38.7°C) ja Helsingile (33.2°C 28. juulil).

Kliima-aasta sümbolina jäävad paljudele ilmselt meelde üle Austraalia lõõmavad metsatulekahjud. Aasta alguses oli Austraalia suve keskmine temperatuur ligi kraadi võrra kuumem kui senine kõrgeim temperatuur ja jaanuar kuumim kuu riigi ajaloos. Aasta lõpus, 18. detsembril koges Austraalia ajaloo kuumimat päeva – 40,9 kraadi, mis sai järgmisel päeval löödud 41.9 kraadiga.

Maailma meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) tõi oma aastakokkuvõttes välja, et metsatulekahjude aktiivsus oli tänavu paljudes maailma paikades, näiteks Põhja-Ameerika lääneosas, väiksem kui tavaliselt. Teistes kohtades esines metsatulekahjusid jällegi keskmisest rohkem – näiteks Siberis ja Alaskas. Äärmuslik põud Indoneesias ja naaberriikides viis kõige tõsisema põlenguhooajani pärast 2015. aastat. Ka Amazonase tuleaktiivsus oli suurem kui viimastel aastatel, eriti augustis, kuid jäi alla äärmuslikele põua-aastatele, näiteks aastale 2010. Tulekahjude hulk Amasoonia piirkonnas oli tänavu vaid pisut üle kümne aasta keskmise, aga täielik tulekahjude aktiivsus Lõuna-Ameerikas kõrgeim pärast 2010. aastat – ka Boliivias ja Venezuelas olid eriti aktiivsed tulekahjuaastad.

WMO rõhutas oma aastakokkuvõttes, et lisaks konfliktidele, ebaturvalisusele ja majanduslangusele on kliimamuutus ja äärmuslikud ilmastikusündmused üks põhilisi süüdlasi üleilmses näljas ja äärmuslikus toidukriisis – pärast kümnendipikkust langust on nälg taas kasvutrendis. Eriti hull on probleem Sahara-taguses Aafrikas, kus alatoitunud inimeste hulk kasvas 2015.-2018. aastail 23 miljoni inimese võrra.

Tõepoolest, äärmuslikud ilmastikusündmused, mida vanasti nimetati sajandi tormideks, ei vääri enam oma nime, kuna esinevad oluliselt sagedamini. Ka tänavu olid troopilised tsüklonid pisut aktiivsemad kui tavaliselt. Raskemate õnnetustena tabas Indiat tugevaim tsüklon pärast 2013. aastat – tsüklon Fani, mis tappis inimesi ja hävitas rannikuala. Tsüklon Idai tabas Mozambique’i ja oli teadaolevalt üks tugevamaid tsükloneid, mis on Aafrika idarannikule jõudnud. Sama tsüklon hävitas üle 780 000 hektari vilja Malawis, Mozambique’is ja Zimbabwes, õõnestades piirkonna niigi habrast toidujulgeolekut. Samuti sundis tsüklon neis riikides kodudest lahkuma vastavalt 53 237 inimest, 77 019 inimest ja 50 905 inimest.

Üha tugevamad ja levinumad loodusõnnetused, mida osa teadlasi ei taha enam isegi loodusõnnetusteks kutsuda, röövivad nii inimelusid kui tekitavad ka majanduskahju. Ainuüksi USA-s oli tänavu sügise keskpaigas registreeritud kümme sellist ilma- ja kliimakatastroofi, millest igaüks tõi üle miljardi dollari kahju. Tänavu oli viies järjestikune aasta, mil USA on kannatanud kümmet või enamat miljardi dollari loodusõnnetust. Viimase 40 aasta jooksul on sellised aastad olnud 1998, 2008, 2011-2012 ja 2015-2019.

Näiteks maandus Bahamal troopiline tsüklon Dorian, üks intensiivsemaid sel aastal. Tsüklon liikus erakordselt aeglaselt ning hävitas pikalt paigal püsides mõned mõned Bahama saared pea täielikult, tappis 60 inimest ja tekitas hinnanguliselt üle 3 miljardi dollari kahju.

Tugevad sügistormid Vahemere piirkonnas tõid äärmusliku vihmasaju ja tugevad tuuled. Muude kahjude seas tõusis Veneetsias veetase 1,85 meetrini ehk kõrgeimaks pärast 1966. aastat ja teiseks kõige kõrgemaks mõõtmiste ajaloos.

Märkimisväärsed äikesetormid võtsid juulis Kreekas seitsme inimese elu, aprillis Indias 50 elu ja juunis 60. Pakistanis hukkus äikese- ja tolmutormide tõttu aprillis 39 inimest. USA koges aktiivseimat tornaadohooaega pärast 2011. aastat. Eriti pöörane oli maikuu, kus märgiti 555 tornaadot – teine suurim number ühes kuus, mis ajaloos mõõdetud.

Kas säärased sündmused on seotud muutuva kliimaga või on nende aeg-ajalt esinemine normaalne? „2003. aasta Euroopa suure kuumalaine puhul kirjutati teaduskirjanduses, et see võis olla nii „tavaline” nähtus kui ka tingitud kliimamuutusest,” vastab Ain Kallis. „Kuigi kõiki nimetatud ilmastikusündmusi on juhtunud varemgi, tuleks vähemalt Veneetsia uputusi pidada seotuks kliimamuutustega.” Samas tekitatavad metsapõlenguid — näiteks Amasoonias, Austraalias, Indoneesias ja Siberis — klimatoloogi sõnul sageli kohalikud elanikud.

Kuigi maailma riigid on andnud erakordsete sündmuste taustal järjepidevalt lubadusi kasvuhoonegaaside heidet vähendada, on need igal aastal 1,5% kasvanud ja aastal 2018. jõudsid järjekordse kurva rekordini — 55,3 miljardi tonnini CO2 ekvivalendis. Seejuures oli kolme peamise kasvuhoonegaasi heite kasv 2018. aastal veelgi suurem kui aasta varem ja viimase kümne aasta jooksul keskmiselt. CO2 püsib atmosfääris sajandeid ja ookeanis veelgi kauem, seega tähendab, et osa kliimamuutusest on Maa süsteemi juba lukustatud ja paratamatult tulemas.

Viimase kümnendi jooksul on ookean neelanud umbes 22% aastasest CO2 heitest, pakkudes leevendust kontsentratsioonile atmosfääris, ütleb WMO. Samas reageerib CO2 mereveega ja vähendab selle pH tasetet, mida nimetatakse hapestumiseks. Viimase 20-30 aasta andmed näitavad selget keskmise pH-taseme langust. Happeline keskkond seab koos soojenemisega ohtu mereelustiku. Nii ongi praeguseks surnud juba pool maailma korallidest.

Lõppeval aastal jäi eriti väikseks ka merejää hulk Arktikas ja Antarktikas. Aktikas mõõdetakse jäätrende igal septembril, kuna siis sulab see miinimumini. Tänavuse septembri minimaalne jää ulatus oli teine kõige madalam ajaloos ja oktoobris on see vähenenud veelgi. Antarktikas on viimastel aastatel olnud jää ulatus väga muutuv.

Kõigi siin loos kirjeldatud sündmuste ning teiste tänavuste loodusõnnetuste ja kliimatagajärgede tõttu on pidanud jaanuarist juunini oma kodudest lahkuma 7 miljonit inimest. Märkimisväärsemad inimesi põgenema ajanud sündmused olid tsüklon Idai Aafrikas, tsüklon Fani Lõuna-Aasias, orkaan Dorian Kariibidel, üleujutused Iraanis, Filipiinidel ja Etioopias. Endiselt on loodusõnnetustele kõige haavatavamad Aasia ja Vaikse ookeani riigid äkiliste ja aeglaselt tekkivate katastroofide tõttu, ütleb WMO. Näiteks evakueeriti piirkonna teises katastroofidele haavatavamas riigis Bangladeshis üle 2 miljoni inimese tsüklon Bulbuli tõttu ning Hiinas taifuun Lekima tõttu samuti üle 2 miljoni inimese. Oxfami raporti järgi on kliimamuutuste tekitatud katastroofid pagendanud viimase kümnendi jooksul kodudest keskmiselt 20 miljonit inimest aastas ehk ühe inimese iga kahe sekundi kohta. Kliimamuutus on sellega suurim siseriikliku rände põhjus.

Veneetsia 12.11.2019
Ihor Serdyukov / Shutterstock.com

Rände, nagu ka suuremal või vähemal määral muutuvate ilmaoludega peavad arvestama kõik maailma riigid. Kuigi kliimamuutuse mõju Eestile ei saa olema nii äärmuslik kui paljudes maailma nurkades, on vaja ka siinset panust kasvuhoonegaaside vähendamisse. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kristi Klaas kinnitab, et Eesti valitsus pole kunagi varem nii süvitsi kliimast rääkinud kui tänavu – ei selle mõjudest ega vajalikest meetmetest, mida on vaja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

„Lisaks on riigikogus toimunud mitmeid sisulisi arutelusid nii kliimaneutraalsuse saavutamise kohta kui ka lähemate eesmärkide saavutamise kohta aastaks 2030. Ametnikuna näen, et ka teised ministeeriumid on valmis enda valdkondi läbi kliimapoliitika vaatama, sest on toimunud mõttemaailma muutus, kus kliima ei tähenda ainult keskkonda, vaid puudutab majandust tervikuna. Selliseid tendentse ei ole varem ühiskonnas ja poliitikas olnud,” tunneb Klaas heameelt.

Ühiskondlik kliimadiskussioon on tema hinnangul muutunud sisulisemaks: „Ühelt poolt on kliimaaktivistid tõstnud teema enam päevakorda, ajakirjanduses on tekkinud konstruktiivne arutelu ja kajastus vajalike muutuste ning sellega kaasnevate võimaluste kohta. Ja kogu selle diskussiooni taustal on tõusetunud sisulisem ja konstruktiivsem arutelu Eesti energiasektori ja põlevkivi tulevikust, millest tuleneb kõige suurem osa heitest.”

Ain Kallis toob samuti olulise arenguna välja suurema tähelepanu, mille kliimaprobleemid on Eestis pälvinud. „Ka noorte huvi. Kuigi kohati sarnaneb liikumine omaaegsele hungveipingide tegevusele...” võrdleb ta. „Eriti kasulik, arvan, oli teaduste akadeemia ja riigikantselei septembris korraldatud teaduskonverents „ Kliimaneutraalsus – häving või edu?“, kus paljude alade esindajad näitasid Eesti võimalusi võimalike kliimamuutustega toimetulekuks,” toob ta konkreetse näite uutest aruteludest.

Keskkonnaagentuur, kus Kallis töötab, kooskõlastas tänavu teiste asutuste, sh päästeameti, häirekeskuse ja terviseametiga, uued ohtlike ilmanähtuste korral edastatavad hoiatuste kriteeriumid, mis arvestavad ka kliimamuutustega – näiteks algab külmalaine juba -26 °C juurest praeguse -30 °C asemel.

Rahvusvahelisest kliimapoliitikast toob Klaas välja Euroopa Komisjoni avaldatud rohelise leppe. „Kliimaneutraalsuse poole püüdlemine on üks väga hea eesmärk – ühelt poolt on teadlased välja toonud, et see on hädavajalik, et meie elukeskkond säiliks, ning teisalt võimaldab see kujundada tulevikus inimestele sellise elukeskkonna, kus me tegelikult kõik tahame elada.” Seega pole kliimaneutraalsus tema kirjeldusel midagi hirmsat, vaid hoopis hea võimalus. „Kujutame ette linna, kus on läbi mõeldud linnaplaneering, hästi toimiv, puhas ja vaikne ühistransport, kergliiklusteed, mis läbivad kogu linna, energiatõhusad hooned, linna ääres puuduvad suured tossavad korstnad, toimiv jäätmemajandus, ringmajanduse põhimõttel toimiv tööstus ja ettevõtted, nn targad linnad jne. Selle visiooni nimel töötamine ja nägemine, et seda eesmärki on omaks võtmas nii inimesed, poliitikud kui ettevõtted, on rõõmustav,“ ütleb Klaas.

Konkreetsete sammudena sel teel toob asekantsler välja transpordisektori rohestamise: „Mul on hea meel, et Tartu linnas hakkab alates 2020. aasta algusest 64 bussi sõitma biometaaniga. Pärnu linnalähiliinide 11 bussi kasutavad rohegaasi juba selle aasta novembrist. Turg ütleb, et juhul kui me suudaks kokku koguda kõik biojäätmed, siis me suudaks selle töötlemisel biometaaniks katta kogu ühistranspordisektori vajaduse. Ja meil ministeerium töötab selle nimel, et biojäätmete kokku kogumine oleks inimestele mugav ning süsteem töötaks efektiivselt.”

Lisaks loetleb ta tänavuste oluliste edasiminekutena Rail Balticut, raudteetranspordi elektrifitseerimist, vesiniku töörühma loomist ministeeriumis, õhuseireradarite soetamise otsust, et oleks võimalik arendada tuuleenergeetikat. „Koos tuulikutega saame hakata tootma ka vesinikku,” lisab ta ning sama toob välja ka Annela Anger-Kraavi.

Anger-Kraavi lisab veelgi värskema tuuleenergia arenguna kolme meretuulepargi rajamise idee Liivi lahte ning tänavu tööd alustanud Eesti suurima päikesepargi Pärnu lähistel. „Huvitav, et järsku oleks nagu vesi millegi tagant välja pääsenud. Enne ka asjad liikusid, aga osaliselt sellepärast, et meil oli Kyoto ühikute müügist rahastus, millega teha ELMO ja elektriautode laadimisvõrgustik,” võrdleb ta. Ta tunnistab samas, et mõni plaan, näiteks põlevkiviõli rafineerimistehas, mida valitsus samuti arutab, kliimaneutraalsusega just kokku ei lähe, kui õli hakataks põletama.

Aveliina Helm nendib, et osa meie riigi valikutest ka kurvastab. „Olgu see siis õlitehase rajamine, autotranspordi soodustamine nii linnas kui maanteel, intensiivse metsaraie pooldamine või teadusleppest taganemine. Nii ei ole alles hiljutine otsus rajada neljarajaline maantee tegelikult kooskõlas vajadusega vähendada autotransporti tervikuna, eriti kui arvestada, et 10 kilomeetri neljarajalise maantee rajamiskulu on samas suurusjärgus teadusleppe täitmisega. Teaduspõhise majanduse ja innovatsiooni asemel asfalti panustamine ei ole tegelikult tulevikku suunatud otsus,“ leiab ökoloog.

„Kurvastab ka rohepesu,“ lisab Helm, „kus kliimamuutuste leevendamise ettekäändel propageeritakse ärihuve täitvaid pseudolahendusi, näiteks intensiivsemat metsaraiet, biomassi põletamist energia saamiseks või põlevkivitööstuse suunamine otsepõletuselt õlitööstusele, vähendamata kaevandusmahte. Eraldi ehk tasuks mainida ka poolikuid lahendusi, kus tegeliku mõju jaoks on vaja astuda ka mõni oluline lisasamm, näiteks tuleks päikeseparkide rajamisel tagada maastiku ja ökosüsteemide säilimine. Või teise näitena: lisaks loodussäästlikumalt toodetud toodete soodustamisele tuleks astuda samme tarbimise vähendamiseks tervikuna.“

Ka Helm tunneb aga rõõmu Euroopa Liidu võetud juhtrollist kliimamuutusele lahenduse otsimisel ja hea elukeskkonna tagamisel. „Euroopa suudab seda ja innustab teisigi. Rõõmu teeb algav ÜRO ökoloogilise taastamise dekaad, mis algab peatselt. Aastatel 2020-2030 keskendutakse looduskeskkonna ökoloogilisele taastamisele – ülemaailmselt on eesmärgiks seatud vähemalt 350 miljoni hektari kahjustunud alade taastamine ning selle eesmärgiga on liitunud paljud maad, sealhulgas eriti palju just arengumaid, kus looduskeskkonna degradeerumine on toonud reaalseid kannatusi kohalikele kogukondadele ja toidutootmisele.“

Ta ütleb, et looduskeskkonna seisund jätkab allakäiku ka rikastes riikides, seega peab veel säilinud elurikkuse hoidmine ja kahjustunud elupaikade-maastike ökoloogiline taastamine saama kõikjal prioriteediks. „Ja meist igaühel on siin roll mängida, sest meid ümbritsevat loodust saame hoida ja taastada vaid meie ise,“ on Helm veendunud.

Ain Kallis viitab, et Eesti kliimategevust on viimasel aastal ka esile tõstetud: „1987. aastal kirjutati Montrealis alla olulisele kokkuleppele osoonikihti lagundavate ainete leviku kontrollimiseks. Tänavu sai Eesti kiita selle protokolli otsuste täitmise eest,” märgib ta. „Ilmaprobleemidega peab tegelema, sest nagu kunagi ütles atmosfäärifüüsik Sherwood Rowland: „Loodus jääb elama, küsitav on aga, millist rolli jääb inimene looduses etendama.“”

Anger-Kraavi tõdeb, et Eestil on järgmiseks vaja loobuda põlevkivi põletamisest, mis tähendab kõigepealt sellele alternatiivi leidmist. „Ei saa lihtsalt tootmist kinni panna, et jätame kõik pimedaks, kuni midagi välja mõtleme,” rõhutab ta. Ka peab kliimamuutusega tegelemine tema sõnul tähendama inimõigustega arvestamist. Ta võrdleb Greta Thunbergi, kel on võimalik oma hääl kuuldavaks teha ja kurta, õmblusvabrikutes töötavate nähtamatute lastega. „Kui sul pole ligipääsu õigustele, kui sul pole õigust rääkida, siis see mure jääb ikkagi.