Koroonakriisi on nimetatud mustaks luigeks – katastroofiks, mida ei olnud võimalik ette ennustada – aga pigem võiks seda nimetada halliks ninasarvikuks. Me teame, et need loomad on olemas, et nad on ohtlikud ja üldiselt, kui üks neist meie poole sööstab, siis on seda kuradi keeruline mitte märgata.” Nii räägib Lõuna-California ülikooli professor, ajaloolane Aro Velmet.

Velmet, kes on uurinud epideemiate ajalugu, selgitab, et rahvaterviseeksperdid on maailma üldsust hoiatanud praeguse pandeemia eest aastaid, vähemalt alates 1990. aastatest. Kliimamuutus on tema sõnul samasugune „ninasarvik” nagu koroonapandeemia.

Koroonakriis peegeldab mitmes mõttes kliimakriisi. Arvatavasti jätab pandeemia oma jälje ka kliimale – siit loost saab aimu, milline see jälg on. Ette rutates: see ei ole õhusaaste vähenemine kriisi tõttu. Samuti annab artikkel vastuse, mida ütleb koroonakriis meie suhte kohta loodusega, milliseid kaikaid viskab eriolukord kliimamuutuse vastu võitlemise kodaratesse, milliseid kliimavaenulikke otsuseid teevad valitsused pandeemia varjus, milliseid uusi uksi on koroonakriis avanud ja mil moel ühiskonda ümber vorminud.

Avalehele
54 Kommentaari
Loe veel: