Filmi plusspoolele jäävad kõik stseenid, kus kasutatakse lennumasinaid. foto: kaader filmist
Uut Bondi-filmi arvustades tekib mul veider süütunne. Bondiaana on mu hingele armas, nagu üldse spioonimärulid. Reklaami põhjal eeldasin, et „007 Spectre” meeldib mulle vähemalt sama palju kui 2012. aasta „007 Skyfall”. Lootus püsis mõnda aega. Sissejuhatusse mahub üks hingemattev märulistseen ja pärast seda tutvustatakse vaatajale Bondi uut ja vastikut bossi C.-d (Andrew Scott). Pisut saab isegi nalja, Daniel Craigi tegelane on seekord palju muhedam kui eelmises filmis. Aga sealtmaalt, kus Bond saab jälile organisatsioonile SPECTRE (viimati nähtud filmis „Teemandid on igavesed”, 1971) ja hakkab ajama Bondi-tüdruku (Léa Seydoux) jälgi, muutub film ootamatult igavaks.
Avalehele
2 Kommentaari