100-aastane Norra otsib identiteeti
Geograafiliselt kaunis lähedal, kultuuriliselt justkui ka, ent ometi hoomamatus kauguses oma peaaegu isoleeritud elu vaikselt õhtust hommikusse saatev Norra on eestlasele suures osas siiski tundmatu territoorium, teiste Skandinaavia riikidega võrreldes igatahes. Viikingid ja trollid on üks asi, oma naftasse uppuv heaoluühiskond teine. Kui lennuk Oslo lennuväljal rattad maha paneb ning viimased poolteist tundi kliinilise aerofoobia küüsis nihelenud norralane mu kõrval kergendatult ohkab, tunnen end millegi kaunis ähmase alguses olevat.
Kogu Oslo kesklinn, vähemalt olulisem osa sellest, meenutab neil päevil pigem Männiku karjääre ümbritsevat “uudismaad” kui maailma kõige kallima city keskpaika. Sel aastal tähistavad norralased – üllatav küll – alles sajandat iseseisvusaastat. Märkimisväärse tähtpäeva ootel on nad oma pealinna sõna otseses mõttes üles kaevanud, et suveks, mil läbi aasta vältavad pidustused kulminatsiooni jõuavad, linn enneolematult atraktiivne välja näeks.
Norralased võtavad rootslaste ülemvõimu alt vabanemist – olgugi et suures osas oli see pigem sümboolne – väga tõsiselt. Kuningalossi ümbritsevast pargist mitte kaugel asub sealse parlamendi otsusega moodustatud organisatsiooni “Hundrearsmarkeringen – Norge 2005” tilluke peakorter. Selle infoboss, boheemlaslikku habemesse kasvanud ajaloolane Anders Jolstad võtab mu lahkesti vastu ning nagu meie paaritunnise kohtumise jooksul selgub, suudab ta norralust hämmastava distantsiga kommenteerida. Mis on ka tema ülesanne, välismaalasest ajakirjanikuga vesteldes igatahes.
Mõne nädala eest avati iseseisvuspidustused suure pauguga – kohaliku draamateatri “hull” juht oli lavastanud muusikalise kabaree, milles osalesid sajad artistid: sada aastat dialoogivaba retrospektiivi, ohtralt laulu ja tantsu. Kontseptsioon nägi ette pretsedenditut stiilipuhtust, kõik külalised – kaasa arvatud kuningas ja kuninganna, kroonprints ja -printsess, peaminister ja spiiker – saabusid enneolematule spektaaklile 1905. aasta kostüümides.
Ent meelelahutuslikust aspektist tähtsamaks peab Jolstad debatti, mis Norra ühiskonnas on alanud. “Kui saad 50-aastaseks, siis mõtled, kus olen ma praegu ja kuhu ma lähen,” arutleb ajaloolane, kes isegi enam päris esimeses nooruses pole. “Edasi vaatamiseks vajame selgust, kuidas me praegusesse punkti jõudsime, kuidas ühiskond on saja aasta jooksul arenenud ja muutunud. Meie organisatsiooni ülesanne on seda debatti edendada, luua fookus mineviku sidumisel tulevikuga. Saja aasta jooksul on Norras olnud palju endasse vaatamist, pidevat enese mõtestamist. Meil on kuus põhjalikku ajalookäsitlust, mis kirjastustele on küll hea äri, kuid peegeldab samas norralaste identiteediotsinguid.”
Külm ja kallis
Ühiskondliku debati avamisest räägib “Hundrearsmarkeringen – Norge 2005” infoseff kirglikult. Ta küsib, kas Norra kultuuri on vaja kaitsta, nagu palju arvavad, ning kui on vaja, siis kelle eest. Rõhutab, et tema organisatsioon pole poliitiline ega propageeri mingil juhul parteide või praeguse valitsuse seisukohti. Seda enam, et käesolev aasta on Norras ühtlasi valmisteaasta.
“Möödunud suvel viisime kaheksas Euroopa riigis läbi uuringu, millega lootsime saada parema pildi Norra kuvandist, sellest, mismoodi me väljapoole paistame. Palusime inimestel nimetada kolm halba ja kolm head asja, eeldusel, et nad Norrast üldse midagi teavad, mis polegi muide kuigi tavaline. Negatiivsena nimetati natsionalismi ja seda, et Norras on külm ja kallis.”
Mnjah, kallis. Seda kindlasti. Õhtul tellin Oslo peatänaval TGI Friday’si keti restoranis pasta ja kokakoola ning maksan selle eest ei rohkem ega vähem kui 400 Eesti krooni. Edaspidi valin päevapraed, kuigi needki maksavad kodumaistega võrreldes umbes neljakordset hinda.
Aga positiivsed? “Kummatigi nimetati kõike peale selle, mis meie endi meelest moodustab Norra positiivse imago: humanitaarabi, rahuvalve jne,” nendib Jolstad. “On hämmastavalt suur vahe, kuidas me endast ise mõtleme ja kuidas meist väljaspool mõeldakse.”
Ühest küljest meenutab Norra ühiskond mulle filmi “Demolition Man”, kus eksisteeris kaks paralleelset maailma: maa peal elasid õnnelikud inimesed, kes ei teadnud, mis on kuritegevus, kus ropendamine ja lihasöömine oli trahvitav; maa all käis aga hoopis teistmoodi elu: maapealse heaolu – olgu näilise või tegeliku – vastu mässavad protestimeelsed nägid sessamas ropendamises ja hamburgerisöömises elementaarset vabadust.
Eks ta ole, Norra sotsiaalametis räägib mulle noor ametnik naeratades sellest, kuidas totaalne suitsetamiskeeld avalikes kohtades teenib ka suitsetajate huvisid ning kuidas järgmise sammuna plaanitakse suhkru kõrgemat maksustamist, et inimesed liiga paksuks ei läheks.
Justkui reaktsioonina seisab aga paar kvartalit eemal kuulus Oslo klubi Elm Street, kus kunagi leiutati black metal, kõige “mittekenam” muusikastiil maailmas. “Ma ei kommenteeri,” vastab kurikuulsa Norra black metal-bändi looja Gylve “Fenris” Nagell minu küsimusele, mida ta maailma asjadest arvab, ning minu “Demolition Mani” võrdlus ajab satanistist trummari itsitama.
Teisest küljest on pühendumus, millega norralased oma kultuuri ja ühiskondlikku elu laiemalt arendavad, imetlusväärne. Nad võivad omas teatavas distantsuses naiivsevõitu mõjuda, kuid nafta “ostab” neile asju, millest teised esialgu vaid unistada võivad. Käsitamatult mastaapseid kultuuriinvesteeringuid näiteks.
Tähtsamaid üritusi
“Oleme küll parlamendi otsusega moodustatud organisatsioon, mis allub kultuuriministeeriumile, kuid võime töötada koos korporatiivsete sponsoritega,” tutvustab aastapäevaürituste korralduskomitee infojuht Anders Jolstad. “Meie töö, mis seisneb aastapäevaga seotud näituste, kontsertide ja muude ürituste ettevalmistamises ja planeerimises, on kestnud juba kaua, sest sadade asjade korraldamine on aeganõudev ülesanne.” Ta räägib suurematest ja väiksematest sündmustest, mis Norras sel aastal toimuvad, ning tunnistab, et nii pisikese riigi standardite järgi on neid ikka neetult palju. “Paarsada üritust, mille koordineerimisega meie organisatsioon otseselt on seotud, pluss ligi tuhat, mida meie otseselt ei korralda.”
3.-13. juuni: 100. iseseisvuspäeva pidustused Oslos
Ajakava
3. juunil on sissepääs paljudesse avalikesse institutsioonidesse nagu teatritesse tasuta
4. juunil Music Fest Oslo
10. juunil avatakse Svinesundi sild Norra ja Rootsi piiril mõlema riigi kuninga ning kuninganna osavõtul
10. juunil on Oslos Rootsi päev
1. juunil toimub Oslo peatänaval Karl Johan suur toidufestival
17.–19. juuni: 100. iseseisvuspäeva pidustused Bergenis
31. juuli–16. august: 100. iseseisvuspäeva pidustused Trondheimis
15.–21. august: 100. iseseisvus-
päeva pidustused Tromsųs
Näitused
Norra kultuuriajaloo muuseum, Oslo: “Norrakad ja rootslased”, avatud septembrini
Maihaugeni vabaõhumuuseum, Lillehammer: “Rootsi kuningas ja Norra”, avatud septembrini
Tromsų muuseum, Tromsų: “Polaarne Norra”, avatud septembrini
Vestlandske kunstimuuseum, Bergen: “Mereriik”, avatud septembrini
Nobeli rahukeskus, Oslo: “Liidu rahumeelne lagunemine”, avatud detsembrini
Täiendav info: http://www.norway2005.no
