12 kohtunikku publiku hulgast otsustavad Merle Palmiste üle
Draamateatris esietendub homme klassikaline ameerika kohtudraama “16. jaanuari õhtu”, mille muudab tavatuks see, et kaksteist vandekohtunikku valitakse lavale publiku hulgast. Nemad otsustavad, kas kohtualune, surnult leitud suurärimehe armuke ja kurikuulus sekretär Karen Andre (Merle Palmiste) mõistetakse süüdi või mitte. Sellest sõltub, kuidas näitlejad edasi mängivad, sest näidendil on kaks lõppu.
Ameeriklanna Ayn Randi kirjutatud lugu hargneb New Yorgi kohtusaalis: 16. jaanuari südaööl vihises läbi tuledes Broadway õhu inimkogu ja maandus tundmatuseni moondununa Faulkner Buildingu ees kõnniteel. Politsei tuvastas, et see oli rootsi suurärimees Björn Faulkner, kes kukkus, viskus või visati alla oma luksuskorterist 50-korruselise maja mansardkorruselt.
Selgub, et finantsdiktaator, kes veel mõni kuu tagasi sooritas maailma ühe suurima kullaoperatsiooni, seisis pankroti lävel. Mõni päev pärast Faulkneri surma vapustas tuhandeid investoreid äri kokkuvarisemine.
Lavastaja on Ivo Eensalu, kunstnik Aime Unt. Mängivad Aarne Üksküla, Mati Klooren, Pille Lukin, Aleksander Eelmaa, Andres Puustusmaa, Jaanus Orgulas, Sulev Teppart jt.
Kedagi ei tirita lavale vandekohtunikuks vägisi. Lavastaja Ivo Eensalu sõnul tehakse valik juba varem, kui inimene pileti ostab. Kassiir oma terava silmaga valib välja, kellele ta ettepaneku teeb.
Markantne on ka näidendi autor Ayn Rand. Sündinud 1905. aastal Peterburis, lõpetas ta 1924. aastal Leningradi Ülikooli. Veendunud, et edasine teadustöö filosoofia ja ajaloo alal on kommunistlikul Venemaal mõeldamatu, astus ta kinoinstituuti stsenaristiks õppima.
1925. aastal sai ta lõpuks välja-sõiduviisa Ameerika Ühendriikidesse ega pöördunudki enam Venemaale tagasi, vaid läks Hollywoodi.
Teist nädalat stuudios juhutöid tehes kohtus ta näitleja Frank O`Connoriga, kellega abielu kestis mehe surmani pool sajandit.
1932. aastal õnnestus tal Universal Studiole lõpuks müüa esimene stsenaarium. Samal aastal lavastati Randi esiknäidend “16. jaanuari õhtu” nii Hollywoodis kui ka Broadwayl.
Pärast seda, kui 12 kirjastust olid käsikirja tagasi lükanud, ilmus 1943. aastal Randi romaan “The Fountainhead”. Raamatust sai bestseller ja Rand kuulsaks kui individualismi eest võitleja.
Samanimelises filmis mängis peategelast – ideealinimest arhitekt Howard Roarki kuulus Gary Cooper.
Romaanis “Atlas Shrugged” (1957) andis Rand oma ainulaadsele filosoofiale (ta nimetas seda objektivismiks) ilukirjandusliku kuju. Hõlmates nii Randi eetilisi, metafüüsilisi, tunnetusteoreetilisi, poliitilisi, majanduslikke kui ka seksuaalseid tõekspidamisi. Hiljem toimetas ta oma väljaannet ja avaldas üheksa esseekogumikku.
