Visad enesepäästmiskatsed vahelduvad apaatiaga ja tasapisi hakkavad eluväärtused ringi loksuma. Põhimõtteliselt on „127 tundi” monotükk James Francoga, kes kehastab peaosalist Aron Ralstonit. Kuigi filmi alguses lippab koos temaga kaljudel kaks kõrvaltegelasest neiut, peab Franco täitma ekraani ja haarama vaataja meeled ikkagi üksinda. Siiski on neiud vajalikud. Just nende kaudu avaldub Ralstoni muretu seiklejaloomus, kui ta koos ronides tüdrukuid julgustab, et kõik liigub. Irooniline lohutus, sest kui neiud peole lähevad, jääb kangelane kohe kivi vahele kinni ja filmi pinge hakkab tõusma.

Järgmise tunni ja veerandi täidavad lisaks mehe püüetele – sõna otseses ja kaudses mõttes – kitsikusest pääseda mitmed ilmed suures plaanis, mõned kaunid looduskaadrid ja vahele Ralstoni aja möödudes üha jõulisemad mälestuskillud elust enne kaljulõhesse kinni jäämist. Küll tahaks pidu panna! Sõbrad, sõbrad, sõbrad! Vanemad! Järjest ebaõnnestuvate pääsemiskatsete vahel toimub eluväärtuste ümberhindamine. Korraga on seni enam-vähem muretult kulgenud elul väärtus. Üksik kanjon USA-s Utah’ osariigis on „parim” koht äratundmisele jõudmiseks. Filmi pinge on üles ehitatud küsimusele, kas – ja millal, millal, millal? – lõikab hättasattunu maha oma käe, mis teda kanjonivangistuses hoiab. Või jõuab keegi juhuslikult teda päästma, mis on kauges kõrbenurgas pehmelt öeldes vedamine? Kohati kipub poolteist tundi kestev kinoteos koperdama.

Mõned mälestusstseenid kisuvad liiale. Samal ajal tuleb säärane venitamine kasuks filmi pingele. Vaatajaga mängitakse nagu hiirega – pääseb pakku, ei pääse; närib käe läbi, ei näri; keegi tuleb, kedagi ei tule. Klaustrofoobiat toetavad Ralstoni käsikaameraga filmitud päevikukaadrid, mis järjest segasemaks kisuvad. Ühel teisel tasandil töötab Ralstoni lugu mõtlemapanevalt. Tema filmi avaminutitel nähtud uljaspäisus, riskivalmidus, kuulikindel minuga-ei-juhtu-midagi-hoiak saavad kaljulõhes kuhjaga tasa mõõdetud. See, teatava alalhoidlikkuse vajalikkust rõhutav tasand pole õnneks eriti puiselt ja punaselt välja joonistatud, vaid jätab ruumi vaataja enda hinnangule.