Foto: Radovan Dranga

Sel nädalavahetusel algas Tallinnas SAAL biennaal, mis leiab aset kolmel järjestikusel nädalavahetusel. Eesti Päevaleht rääkis koreograaf Florentina Holzingeriga, kelle “Apollonit” nimetab festivali kuraator Annika Üprus (vaata lugu allpool) üheks kahest tema jaoks mõjusamast lavastustest selleaastases programmis. Muide, lavastuses osaleb ka eestlanna Maria Netti Nüganen.

Trupp on eriilmeline. Ühe liikme leidsid suisa kuulutustelehe Craigslisti kaudu. Kuidas see juhtus?

Jaa, mõne inimesega olin juba varem koostööd teinud, aga ma otsin sageli inimesi, kes on spetsialiseerunud oma kehaga töötamisele mõnel väga spetsiifilisel moel. Ma tahtsin performance-kunsti kaudu siduda balleti ja freakshow kontseptsioonid. Freakshow või sideshow on midagi, mis seostub USAga. Tead küll, see väike telk suure tsirkusetelgi kõrval, kus toimuvad pisut veidramad või isegi õõvastavad etteasted. Minu jaoks on huvitav, et kui performance-kunstnik käsitleb oma keha kui vahendit kuskil galeriikeskkonnas, siis kutsume me seda kunstiks, aga kui näeme midagi sarnast Coney Islandi tsirkusetelgis, on see meelelahutus. Mis võiks olla nende ühisosa? Et leida professionaalset tsirkuseartisti, kellel oleks üleloomulikud oskused, läksingi Craigslisti. Mulle kirjutas seepeale Evelyn ja loetles, mida ta teha oskab ning ma ütlesin: okei!

Lavastuses on stseen, kus tantsija s*tub purki. Eestlaste jaoks on purkis*ttumine ühtlasi mõiste, mis on enam kui 20 aastat (põhjuseks Jaan Toomiku installatsioon "15. mai – 1. juuni 1992") olnud sünonüümiks enam-vähem kõigele, mis kaasaegse kunsti valdkonnas mõistmatuks jääb.

Jaa, see on moodsa kunsti klišee igal pool Euroopas, aga ma ei teadnud, et see Eestis nii otseses mõttes mõistena kasutusel on! (naerab) Aga muidugi on sellel stseenil meie lavastuses selge põhjus. Me uurime muu hulgas 1960-70ndate performance-kunsti fenomeni. Ma kasvasin üles Viinis. Seal tegutsesid Viini aktsionistid, kes s*ttusid otseses mõttes kogu kuradi aeg kõiki kohti täis, nii et muidugi on see mõnes mõttes mulle tuttav keel. Seda stseeni võib igaüks lugeda nagu tahab ja mind huvitab väga, mida Eesti publik sellest välja loeb.

« Avalehele 9 Kommentaari