Omal ajal ulmeõudusele vähemalt Euroopa kinematograafia kontekstis uue tähenduse andnud “28 päeva” jätk on alates esimesest stseenist üks pingelisemaid ja peopesi omatahtsi niiskeks ning sisikonda normaalsest funktsioneerimisest kaugele nihutavaid filme.

Seda ei kohta õudusfilmide viimasel ajal pigem devalveerunud kontekstis just ülearu tihti, mistõttu film on kindlasti mitmeski aspektis tähelepanu vääriv saavutus.

Marutõbine raevuviirus

Inimesi marutõbisteks elukateks muutev raevuviirus, mille eriti brutaalne ning kinolinal nõrga-närvilisema inimese jaoks raskesti jälgitav avaldumine Londoni tänavad esimeses filmis inimtühjaks puhastas, on suudetud USA armee ja Issanda abiga kontrolli alla saada. Tasahiljukesi lubatakse inimestel armastatud metropoli tagasi tulla, kuigi päris turvaline on maailmalinnas vaid üks ala.

Loomulikult on võidetuks peetud viirus kõigile armututele meditsiinilistele ja militaarsetele jõupingutustele vaatamata suutnud vähemasti ühes kandjas ellu jääda ning on pelgalt aja küsimus, millal tõeliselt õõvastavaid kallaletunge ja vägivallaakte esile kutsuv nakkuspuhang taas kontrolli alt väljub. Seda teeb ta varem, kui keegi karta julgeb, ning kõik filmi “28 nädalat hiljem” ülejäänud minutid kulgevad vaataja taluvuspiire proovile panevas hoos.

Kuigi tugev näitlejaskond sisaldab nii mõndagi maailmakuulsust – võrratut Robert Carlyle’i  eelkõige –, on “28 nädala” tõeline staar lavastaja Juan Carlos Fresnadillo. Tema sˇedööver ei ole ainult talumatult jälk, vaid filmiesteetiliselt erakordselt kaunis, ükskõik kui jaburalt see sõna vastu kinoekraani laksatavate kehaosade ning kuupmeetrite kaupa pritsiva vere taustal ka ei kõlaks. Nii täpselt komponeeritud ja monteeritud kaadreid annab viimase aja õudusfilmidest meenutada, närvipinget viimse ääreni kruvivast põnevusest rääkimata. End õudusfilmide suhtes lõplikult immuunseks pidav filmisõber (kelleks pidas end veel paari päeva eest ka nende ridade autor) peaks arvestama meeldivalt üllatava adrenaliini-laksu saabumisega.