SŠveitsi Alpides käib vilgas turistide sagimine vaatamata sellele, et mujal on suusahooaeg juba ammu lõppenud ja mäed suletud – need, kes rannas lesimisest ja palavusest all orgudes tüdinenud, saavad võtta rongipileti ja tõusta hammaslattraudteel otse näiteks 3500 meetri kõrgusele – seal on jää, lumi ja mõnus jahedus. Kiirest õhurõhulangusest veidi uimased, saavad suvest talve otsijad heita pilgu pealtpoolt pilvi alla Kesk-SŠveitsi tasandikele. Hulljulgemad tõukavad end kaljust lahti ja hõljuvad allapoole langevarjuga. Vähem hulljulged hõljutavad end rippraudtee gondlis.

Kõik, mis on SŠveitsis seotud teenindusega, on kallis. Raudtee, mis läbi mägede ja mäenõlva serval kulgevat karniisi pidi üles Jungfrau mäe tipu poole tõuseb, on nõudnud parajat investeeringut ja möödunud sajandil rajatud atraktsiooni eest tuleb piletiraha maksta krõbedad 1550 krooni. Kuid nagu kohalik sŠveitslane soovitab, tasub üleval Jungfrau mäe otsas ära käia – see on elamust väärt.

Rongiga mäkke

Istmed on rongil ehitatud niimoodi, et tasasel maal on seljaga sõidusuunas istujad tihedalt istmesse surutud. Kui rong järsu tõusuga mäkke ronima hakkab, on istmed juba horisontaalis. Vedur haagib end hammaslati külge ja venib aeglaselt tipu poole – esimene pikem peatus Wengeni turistikuurordis on peaaegu 1900 meetri kõrgusel – kuumusest on seal järele jäänud keskmine eestimaine suvi veidi üle 20-kraadise soojaga. Hotellide vahel vuravad elektriautod – tavalist transporti sellesse linnakesse ei liigu ja puhkajad on oma kohvrid autodest-bussidest kaubavagunitesse ladunud – sealt saab need juba elektrikärule panna ja vedada hingematva vaatega hotellitubadesse. Rong aga jätkab tõusmist ja lahtisest aknast immitseb sisse aina kargemat õhku. Metsad kisuvad kuusikuteks ja lõpuks kaovad puudki ära, ümbruses laiub kidur tundramaastik. Madalate samblatuttide vahel liiguvad reipalt kepikõndijad.

2060 meetri kõrgusel teeb alt saabunud rong lõpp-peatuse – edasi jätkub tee juba tunnelis, sest maapinnal, lume ja liustike vahel pole enam võimalik turiste rongiga vedada. Ülevalt saabuvad auravad udused vagunid uimaste inimestega – tõusta on veel ligi poolteist kilomeetrit.

Kui alpinistid teevad sellisele kõrgusele minnes tavaliselt minimaalse aklimatiseerumise läbi, siis turistidele ei halastata – 20 minutit ja peaaegu 4000 meetrit on käes. Kui rong peatub kõige kõrgemal raudteeplatvormil Euroopas (ja võib-olla ka maailmas), pudenevad tudisevate jalgadega külalised iga sorti käikudesse: üks viib jääkoobastikku, teine restorani, kolmas lumeväljadele kaljuservale ja üks liftide juurde, millega saab veel sadakond meetrit ülespoole.

Kahe neljatuhandese mäe – Jungfrau (4158 m) ja Münchi (4107 m) – vahel asuval vaate-

platvormil, mida kutsutaks

Sphinxiks, saab 3571 meetri kõrguselt alla vaadata. Lennukidki lendavad üle üsna ligidalt.

3500 meetri kõrgusel restoranis soovitatakse ära juua üks jahe klaasitäis valget veini, mis lööb olemise natuke selgemaks. Sealtsamast restoranist viib koobas jäärajale. Nüüd on võimalus tunda ennast ka “päris” alpinistina, sest kuigi turistide jääplatvorm pole neljatuhandese mäe tipus, on ta siiski piisavalt tipu moodi ja pilvedesse mähkunud tipud aitavad sul end tunda tõelise mäevallutajana. Platvormilt sööstab kolm kilomeetrit allapoole Interlakeni suunas langevarjur, hüpates kuristikku. Ja see pole ainus atraktsioon.

Kohe teisel mäeküljel ootavad koerarakendid – ilusa ilma korral võib lausa T-särgi väel kihutada koertekelgul, nii et lumi tuiskab, isegi kui käes on juuli. Suusatamisest rääkimata – kilomeetripikkused retked on võimalikud aasta ringi ja mäesuusk või lumelaud on ka paras vahend suvemõnude nautimiseks.

Kui rong väsinud turistid alla tagasi viib, suudavad vaid üksikud unele vastu panna. Õhurõhu kiire muutus surub silmad kinni ka kõige erksamatel. Talvega juba harjunud, lööb nüüd orus kuumus näkku nagu ahjust – kuigi õhtuks on sealgi temperatuurinäit mäe vilus oluliselt langenud. Suurtest parkimismajadest oma auto üles leidnud, saab suvitaja sõita mõnda mägilinnakesse, kus leiab mõnusa vabaõhubasseini suvemõnude nautimiseks – mägijärvedes on vesi ujumiseks liiga külm. Seda muidugi eurostandardite järgi, sest mõned kraadid alla kahekümne on põhjamaisele turistile juba tavaline.

Linnas nagu maal

SŠveitsi linnakesed on nagu maakohad – keset linna võib hommikul äratada kuke kiremine või öösel ehmatada öökulli huikamine. Ja kui minna mõnda metsatukka, mis on küll korralikult hoolitsetud nagu park, käib põõsastes kogu aeg kahtlane sahistamine – linnud ei karda ja jänesed ei lähe ka ära. Tee ääres võib näha karja metskitsi rahulikult rohututti mäludes möödujaid vaatamas, nagu oleksid nad mägiveised. Ühelt poolt pole neil eriti kuhugi põgeneda, sest teisel pool metsatukka on juba järgmine asula, teiselt poolt ei näe nad inimestes endale erilist ohtu.

SŠveits on Eesti turistile kohati tõesti kallis, eriti kui kasutada kohalikku teenindust – baarides, hotellides, transpordis. Supermarketis aga selgub peagi, et oleme oma hindadega ühele Euroopa rikkaimale riigile kohati järele jõudmas. Näiteks spordiriided, mis Eesti firmapoodides maksavad tuhandeid, on sealses spordipoes lausa mitu korda odavamad. Või elektroonika – seegi on pisut odavam kui meil. Toit on tõesti kallim: näiteks 30-kroonine leib võib poes esialgu ära ehmatada küll. Kaks põhilist toidupoodide ketti on Coop ja Migros, viimane neist veidi odavam.

Aga arvestades sealset elatustaset ja sissetulekuid, on ostujõud meist mitu korda üle. Sellest hoolimata ei kohta tänavatel nii palju uusi suuri maastureid kui Eestis, ehkki mägise riigi kohta eeldaks seda küll. Rahumeeli sõidetakse keskmiselt kümne aasta vanuste väikeste autodega ja jalgrattad, mis sealkandis väga populaarsed, on üsna eatud, mõned näevad välja nagu tõelised uunikumid.

Saksa keelega saab SŠveitsis muidugi kõige paremini hakkama, turistirohkemates kohtades räägitakse ka inglise keelt. Kõrvalisemates kohtades võib aga jutule saada pigem prantsuse kui inglise keelega, sest see on siin üks riigikeeli. Ülejäänud riigikeeled on retoromaani, saksa ja itaalia keel.

Mäed on lauskmaa-eestlastele alati tundunud müstilisena. SŠveitsis on võimalik sellele müstikale kergelt ligi pääseda – pole vaja varuda kõike alpinismiks vajalikku ega lüüa kampa mõne ekspeditsiooniga, piisab vaid karastatud meelest ja veidi kogukamast rahakotist. Mägede müstikat saab vaadata SŠveitsi suves nii ülevalt kui alt – üks vaatenurk on siis talvine, teine mõnus suvine.

Kasulik teada

•• Raha: frankides hind tuleb korrutada kümnega, et saada hind kroonides.

•• Liiklus: politsei on saksalikult täpne: kiirust ei maksa ületada ja parkida tuleb õiges kohas, et vältida kopsakaid trahve.

•• Hinnad: toit kallis, teenindus samuti. Kohv u 50 kr, väike õlu (stange) u 35 kr, praad (kebab) u 100 kr.

•• Jootraha: pole kohustuslik, sest on töötasus. Aga ära ei ütle jootrahast keegi.

•• Transport: mugavaim on linnade vahel liigelda rongiga, turistidele on pilet ligi poole kallim kui kohalikele.

•• Mäeatraktsioonid Jungfraujochil suvisel ajal: kelgurent 50 kr, köielaskumine 250 kr, mäepilet 330 kr.