Inglased ütlevad Cartwrighti kohta “tough”, mida võiks meie sõnapruugis kõvaks või kangeks kutsuda. Ta näitemängud ei ole kergelt jälgitavad lõbusad lood. Ka tegelaste valik ei ole sugugi meeliülendav. Tavalised inimesed tavaliste probleemidega, mida on nähtud põnevalt individualiseerituna. Cartwrighti kirjutatud rollides on oma valus koht, mis inimest pigistab ja mis on tähtis rolli lahenduse leidmisel.

Lavastajaks pürgija Kadi Tudre on juba materjalivaliku ja näitlejate nõusse saamisega saavutanud hea lähtepositsiooni, mis ei lase lavastusel keskpäraseks jääda. Kogu lavastus on väljakutseks ka näitlejatele ja publikule.

Maria Klenskaja ja Martin Veinmanni rollid lavastuses “1+1” on vastuolulised ja kohati rabedad. Kuid ka sellisena on need tööd huvitavamad ja tähendusrikkamad kui Klenskaja ja Veinmanni mõnigi varasem laitmatu töö.

Näitlejad olid võtnud vastu näidendi väljakutse ja teatritekstile lahenduste otsimisel ilmutatud tõsidus on muljetavaldav. Sporditermineid kasutades tunnistasid kõik tegijad lati kõrgust ja keegi ei üritanudki selle alt läbi joosta. Mistõttu mõned korrad ka latt lendas.

Cartwrighti näidendis olevast baarist käib läbi kirju inimeste galerii, mille raamideks baari peremees ja perenaine, kes ametis õllekallamise ja koduse nääklemisega. Erinevad inimesed ja teemad jooksevad justkui muusika. Ja nii ka lavastust juhatatakse – kiiremad lõigud vahelduvad aeglasematega ja naljakad meeleolud vahelduvad vähem naljakatega.

Tudre lavastuse komponeerimise püüdlused on selgesti näha eelkõige misanstseenis, mis on vaheldusrikas ja leidlik. Täpselt on suund antud ka meeleoluvärvidele, mida üks või teine tegelaskuju endaga lavastusse kannab. Mitte alati ei ole aga jõutud pisiasjadeni, mis mängu ja lavastuse terviku nüansirikkaks teeks. Ka koomikapedaal jääb ühe kõrguse peale pidama, laskumata kordagi päris põhja, mis oleks ju kas või ühel korral võinud juhtuda. Sest ega sellised käigud ei kahanda finaali traagiliste teemade esilepääsu, vaid pigem võimendavad – kontrasti põhimõttel. Aga ka need diapasoonid, mis Klenskaja ja Veinmann siin kätte saavad, on nende jaoks nende viimaseid rekordeid purustavad.

Näidendi “1+1” ilmumisajal oma kodumaal enam kui kümme aastat tagasi oleks Eestis selle koht olnud Von Krahli teater. Aja jooksul muutuvad inimesed ja teatrid. Nüüd on see näidend Eesti kõige alalhoidlikuma teatri laval ja sellest osatakse seal kasu lõigata. Ergutaval moel nii näitlejatele kui ka publikule.