“Fantastiline nelik” Teater NO99 moodi
Autorite Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo sõnul on tegu ettevõtmisega, kus sama süee alusel on loodud kaks lavastust, millest hommikune suunatud nooremale publikule. Lugu ise säilib, küll on aga lastevariant lühem, vaheajata. Kuigi tekstil on tähtis osa, paelub ehk pisemaid vaatajaid eriline liikumisjoonis ja ruumi täitev helikujundus. Täiskasvanuid ajendab see tulema viimast korda lapsepõlvesuvedel armsaks saanud supluskohta, mis läheb pärast etendusi lammutamisele.
“Kuidagi päris kurvalt ja ilusalt sobib see lugu konteksti. Needsamad samuraid, kes Kurosawa filmis kaitsevad nappide vahendite ja praktiliselt mitte millegagi küla, hakkavad siin kaitsma basseini, millel tegelikult pole mingit tulevikku,” nendib kunstnik Ene-Liis Semper.
Uus trupp Eesti teatritaevas
Kristjan Sarve päevad NO99 ainsa palgalise näitlejana on nüüd minevik. Lisandunud on kolm noort meest. Tartlastele tuttav Vanemuise esinäitleja Tambet Tuisk osales kevadel külalisena ka McDonaghi “Padjamehes”. Esmakordselt mängivad Teater NO99 sildi all juba mõnda aega Viljandi publikut võlunud Gert Raudsep ning aasta Vanemuise leiba söönud Jaak Prints.
“Kui ma veel üksi teatris palgal olin, oli ikka natuke kurb. Tore jah, et tuli toredaid inimesi juurde,” teatab Kristjan üldise naeru saatel. Kuidas just need neli meest trupis kokku said? “Ilgelt šefid vennad oleme!” kõlab pretensioonikas vastus. Tambet jätkab arutelu veidi tõsisemalt: “Me olime need, kes olid valmis riskima. Üks põhjus tahtsin olla ühe alguse juures. See on harva-esinev võimalus, kui luuakse päris nullist uus teater ja trupp. Tahtsin omal nahal proovida.”
Kogu seltskond on ühiselt veendunud, et trupp alles kujuneb ja erilist vahet külalisesinejatega veel pole. Trupi toimimise aluseks on ühisosa leidmine, olgu selleks tehnika või ühised eesmärgid. Tekkivaid erimeelsusi nad ei karda, pigem arvavad kõik neli, et märkused ja üksteise ideed mõjuvad edasiviivalt.
Tiit meenutab eelmist hooaega ja leiab, et seda ei saagi päriselt hooajaks nimetada: “Trupita oli rist ja viletsus, tõeline hädaorg: maja oli väga ilus ja täis toredaid inimesi, aga näitlejaid polnud. Aga ilma näitlejateta teatrit pole. Eelmist hooaega oleme nimetanud eelhooajaks. Nüüd, kui meil on oma maskuliinne trupp, tuleb esimene hooaeg. Aga küll neid tüdrukuid ka tuleb. Peaasi, et majas oleks mehelõhna,” kinnitab Tiit.
Mõõgavõitlus ja samuraid
“Lavavõitlus on ikka teine asi kui iaido (jaapani võitluskunst – toim),” seletab Gert. “Püüame seda esitada, just nimelt esitada. See ei saa kunagi olla päris iaido. Kui näitaksime “päris” iaidot, oleks inimestel igav.”
Nii laste kui ka täiskasvanute variandis kannavad samuraid jaapanipäraseid kostüüme. Nende valmistamisel on järgitud originaaljooniseid. Vastavalt samuraide kultuurile, kus igaühel on oma mõõk, mida ei vahetata, on ka igal näitlejal oma, Jaapanist tellitud mõõk. Väliselt taotletakse ehtsust, lisaks kostüümidele kõlab ehedas esituses jaapani kultuurile omane helikeel.
“Seitsme samurai” puhul on tegu karakterite kollektiiviga. Samuraid on kõik erinevad, aga ellujäämiseks peavad nad tegutsema koos. Kristjani samurai on noorim, indu täis ja pidevalt armunud. Tambeti oma on mees, kes enne ütleb ja siis mõtleb. Gert iseloomustab oma tegelast sõnaga “ustav”. Jaagu tegelaskuju Gorobei on nii usaldatav kui ka usaldav.
