“Karmeliitide dialoogid” olid kui Pirita kloostri varemete jaoks loodud

Reede õhtul esitas Moskva avangard-ooperiteater Helikon Pirita kloostri varemetes Birgitta festivali raames Francis Poulenci ooperi “Karmeliitide dialoogid”. Selle lavastas Dmitri Bertman, dirigeeris Vladimir Ponkin.

“Lavastus ja valgusreĻii, millesarnast ei ole Eestis varem nähtud,” lubas eelreklaam. Millegipärast tekitas see arvamuse, et Pirita kloostri varemeis esitatakse võimsa muusika saatel mitmevärviline valgusshow. Publikule avanenud pilt oli aga kaalutletud ja lakooniline. Ei midagi üleliigset ja kriiskavat. Jäi ainult imestada, kuidas on võimalik leida välismaalt lavastus, mis kogu olemuselt ideaalselt Pirita kloostri vaimsuse ja stiiliga kokku sobis.

Korraga lõi augustiöös kumama Pirita kloostri merepoolne seinamüür. Soe kollane valgus, suunatud altpoolt kõrgustesse, modelleeris tumeda öise taeva taustal välja isegi seinaviilu kõrgeima kivikihi.

Üldiselt oli sooja tooni vähe. Korraks kumas seda veel Blanche’i (Natalia Zagorinskaja) ja Constance’i (Marina Andrejeva) öise vestluse ajal abtissi sarga pragudest. Enamasti paistis aga Helikoni lavastus silma hoopis külma valgusega. Sõnaga “revolutsioon” seonduvat verekarva punast tooni laval peaaegu ei näinudki. Ei mindud kulunud lahenduse – märterluse punase risti – kasutamise teed.

Seevastu domineeris kloostri ruumides peamiselt külm kuuvalgus, mis eriti tugevalt mõjus just nunnade giljotineerimise stseenis. Rist, mille sees nunnad surmale vastu astusid, kiirgas detaile, paljastades steriilselt kõledat valget valgust. Ooperi lavakujunduse autor oli Igor Nežnõi, kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva.

Ood lihtsusele ja sigjoontele

Helikoni teatri konstruktivistlik lavakujundus krobelise maakivikarva toonis mõjus hämaruses Pirita kloostrimüüride jätkuna.

Lavakujunduse sirgjooned, nurgad, trapetsikujulised ukseavad ning kaldlõiked rõhutasid kloostrielu kasinust ja ergastatust, selles puudus täielikult maaliline element – kumerjoon. Sama imiteeringut oli kasutatud ka revolutsioonisõdalaste kostüümides, millistena nood müüride varju otsivate salaluurajatena näisid, sealt aeg-ajal oma käsi abitu nunnadekarja poole sirutades, et neid nagu ämblik kärbseid oma võimusesse tirida. Nende kivikarva nurgeliste mehikeste kõrval tundusid nunnad oma valge-mustades rüüdes ja peakatetes märksa elavamad ning kaastunnet tekitavad.

Nunnakehade plastikat voolis seesama kõle ja kõikeavastav valgus. Ka lauljate žestid olid pigem väikesed ja loomulikud kui ülepakutult suured, mis oleks võinud lõhkuda lavakujundusest tuleneva harda vaikuse.

Originaalis kolmevaatuselise, kuid Pirital kahevaatuselisena esitatud ooperi esimene vaatus keskendus kloostrikommetele. Õde Constance’i (Marina Andrejeva) puhas ja selge hääl andis kahesaja aasta eest toimuvale inimliku mõõtme. Samas tugevdades selles leiduvat legendilikku alget.

“Karmeliitide dialoogid” – raske oleks olnud sellele Poulenci ooperile soblikumat nime leida, sest see oligi üles ehitatud dialoogidele.

Väga võimsana mõjus surmaminevate nunnade laul. Varasem, vaikides tegutsev nunnakoor läheb giljotiinile huulil Jumalat ülistav hümn. See oli ilus lavastusleid ajale, mil surm ei tähendanud enam midagi ja oli igapäevaelu osa. Käest kätte antava Jeesuse kujuga, mis tähistanuks nagu elu jätkumise sümbolit, õnnestus nunnadel anda oma surmale tähendus.

AVANGARDNE OOPER

Francis Poulenc

"Karmeliitide dialoogid"

(Les dialogues des carmelites, 1956)

•• Pirita kloostris 19. augustil

•• Moskva muusikalise teatri Helikon-Opera esitus

•• Lavastaja Dmitri Bertman, dirigent Vladimir Ponkin

•• Lavakujundus ja kostüümid: Igor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva

•• Ooper prantsuse keeles, eestikeelsete subtiitritega

•• Eestikeelsed subtiitrid: Linnar Priimägi

•• Peaosades: Igor Tarassov, Natalia Zagorinskaja, Vladimir Bolotin, Sergei Kostjuk, Mihhail SerõĻev, Oles Paritski, Larissa Kostjuk, Svetlana Sozdateleva, Maria Maskhulia, Marina Andrejeva jt.

•• Libreto: Suure Prantsuse revolutsiooni ajal antakse käsk nunnaklooster likvideerida ja nunnad laiali saata. Nunnad jäävad oma usule ja kloostrile lõpuni truuks – nad valivad giljotineerimise.

•• Helikoni lavastus loob tänapäevase ja teravalt lõikava paralleeli nunnade-keeglikurikate (sarnasus keeglikurika ja nunnarüüs naise vahel) ja giljotiini-keeglimänguga. Sisulised ja tehnilised lavastuslikud võtted (lava tagaseinas helendava ja muutuva risti sees liikumine, keeglimäng-giljotiin) ning valgusrežii on Eesti teatri jaoks uudsed.