Maailmakuulsad sõnad “mina, George, mina” näivad ulatuvat märkimisväärselt kaugemale kui 1960. aastate Ameerika Ühendriigid. Tegelikult on Virginia Woolfil tema nime poolnaljatades kasutava näidendiga vägagi pistmist. Nagu igal omaenese keerukusest piinatud naisel enne teda. Ja pärast. Ka nüüd, rohkem kui neli aastakümmet pärast tüki esmalavastamist New Yorgis.

Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” on vaieldamatult Ameerika dramaturgia tipp. Ent mitte ainult. Pisut vähem kui kakskümmend aastat pärast epohhiloonud tüki Broadwayle jõudmist tõi Adolf SŠapiro näidendi Eesti vaatajate ette.

Toonane Pärnu teatri versioon – Aarne Üksküla, Linda Rummo, Tiia Kriisa ja Villem Indriksoni triumf – võiks tänagi midagi häbenemata mis tahes teatrifestivalil lained lüüa. Mis sest, et toona oli teine aeg. Mis sest, et külma sõja sümboolne epitsenter Berliin – millele George oma erakordselt peentes monoloogides vihjab – on juba pikemat aega vaba linn.

Tühja sest poliitikast

Mis sest, et Albee on andnud peategelastele USA esimese presidendipaari George ja Martha Washingtoni nimed. Mis sest, et neile külla tulnud noor bioloogiaprofessor Nick on saanud oma nime Nikita HrusŠtsŠovilt. Mis sest, et Nicki abikaasa Honey armutu bränditarbimine põhjustas neljakümne aasta eest Ameerikas raevu. Mis sest, et kogu lool – esmapilgul suhteliselt tavalisel peredraamal – on vähemalt teoreetikute arvates tugev poliitiline varjund.

Pole ka tähtis, et see lisatähendus on aegade jooksul kulunud. Oluline on, et teater, kus neli inimest ühes ruumis kolm tundi järjest üksteisega räägivad, võib ikka veel vaatajale korda minna. Vähemalt siinkirjutaja ei uskunud sellesse enam ammu.

Ameerika lavastaja Anthony Page tõi “Kes kardab Virginia Woolfi?” uuesti Broadwayle möödunud aastal ning tänavu mängitakse George’i osatäitjale Bill Irwinile maineka Ameerika teariauhinna Tony Awardi toonud lavastust Londonis.

Kuigi Kathleen Turner on selle lavastuse staar ja oma osas briljantne, teeb Irwin – nagu Üksküla aastaid tagasi – puhta töö. Avapildis rammib rämedavõitu Turner oma kaaslased kaitsesse, ent George’i ja Nicki esimene “meestejutt” kehtestab Irwini jõulise mängujuhina (kogu hüsteeriliselt naljakas, ent olemuselt pisarateni liigutavalt traagiline öö koosneb “mängudest”: Alanda Peremeest, Paljasta Külalised, Lapse Mängutoomine).

Staatilise atmosfääri ja stiilselt järsku lõppevate piltidega tükk on tihkelt tekstikeskne. Kuuldavasti on Anthony Page lugu pisut kohendanud, kuid sellest on tekstiraamatus näpuga järge ajamata võimatu aru saada. Albee sarkastiline huumor nõelab valusalt. Kolmas vaatus, tuntud kui “Vaimude väljaajamine”, teeb sarnase nimega õudusklassikule intensiivsuses üks null ära. Lend Londonisse, öö hotellis ja neljakümnenaelane teatripilet on

väärt iga penni. Aega on mai lõpuni.