“Pingviinide marss” – imeilusad kaadrid Antarktikast
24-aastane bioloog Luc Jacquet leidis, et kuulutus käib tema kohta. Kümmekond aastat hiljem sõitis ta Antarktikasse tagasi. Materjal, millega ta sel korral tagasi tuli, on nüüd üle maailma miljoneid inimesi kinno meelitanud.
“Pingviinide marss” on küll dokfilm pingviinide elust, kuid peaosalised elavad, armastavad, kannatavad ja surevad inimlikus võtmes. Keiserpingviinid pole tavalist linnuelu elavad sulelised – kinolinal muutuvad nad truuks abikaasaks ja ennastsalgavaks lapsevanemaks. Käivad oma töntsakatel jalgadel sadu kilomeetreid ookeani vahet ja jälle tagasi poegade juurde. Mere lähedal on lastega ohtlik – tibud võivad märjaks saada. Sisemaal pole jällegi toitu.
Kui pildilise poole pealt külvati tegijad juba enne filmi esilinastust kiitustega üle, siis heli ja teksti kohta kõlanud arvamused kõiguvad seinast seina. Kindlakäeline USA levitajakompanii Warner otsustas, et ühe korraliku loodusfilmi tekst peaks olema “klassikaline” ning muutis ära kogu originaalheli. Isegi neile, kes Rein Marani karge hääle peal kasvanud, võib prantslaste tekst pisut pateetiline tunduda. Luc Jacquet’i eesmärk oligi jutustada külmast maast hingematvalt ja kirglikult, “südamega”, nagu ta ise ütleb. Kui juba prantsuse süda lööb, siis ikka palavalt.
Ilu, üksnes ilu
“Pingviinide marsis” pole naturalistlikult tooreid stseene. Isegi surm on seal ilus. Linnud ei paaritu, vaid “need, kes teineteist leidnud, laulavad oma armulaule”. Nad ei lähe ookeani kalajahile, vaid neile on “taamal, siniste uste taga laud kaetud”. “You will see, how beautiful we can be – te näete, kui ilusad me võime olla,” kõlab hõbedane laul.
“Kui filmist mingit sõnumit otsida, siis ilu ja pingviinide uskumatut visadust jääda ellu seal, kus keegi ei ela.”
Sel hetkel, kui näljased emapingviinid pärast pikka rännakut lõpuks kaetud laua sügavustesse jõudsid, hakkas kinosaalis tööle tuletõrjealarm. Trrrr. Keegi ei liigutanud. Kes siis tahaks end väljatormamisega rumalaks teha. Inimesed talusid alarmi kannatlikult, nagu sellistel puhkudel ikka, ning ootasid, et mõni töötajatest signaali vaigistaks.
Siis ilmus kaadrisse pärani suuga mereelukas ja tegi heliefektselt “amps”. Lapsed saalis hakkasid nutma.
Näitleja hääl kaadri tagant selgitas, et nii on kustutatud vähemalt kaks eluküünalt: jahti pidava ema ning äsjakoorunud tibu oma, kes ei saa kunagi toitu. Vaataja peab ikka nutta ja naerda saama. Naermise kohad olid südamlikud ja situatsioonikoomilised. Naiste kisma isaste pärast. Sulekubutibud maailma avastamas või kõhu peal kelgutav pingviinirodu. “Pingviinide marsi” peaosalised on erakordselt ilmekad, kaunid ja graatsilised. Filmis ei jäänud silma ainsatki igavat kaadrit. Müts maha nende ees, kes pingviinide edasi-tagasi jalutamise kaasa tegid ning aasta läbi lumetormis või põletavas külmas kaamerat hoidsid.
