“Saar” – korralik, ei midagi enamat

Mihkel Raud käis kobarkinos uut ulmekat vaatamas ja kehitab nüüd nõutult õlgu. Vähemalt pakkus film “Saar” kahe tunni jagu korralikku meelelahutust.

Ulmefilmid, nagu kõik muudki linateosed, jagunevad väga laias laastus heaks ja halvaks. Nagu üks sellesuvistest paljureklaamitud blockbuster’itest, Michael Bay lavastatud “Saar” juba mõnda aega kohalikul valgel kangal tõestab, jagunevad nad veel ka okeideks ja vähem okeideks. “Saar” on okei film, ent ei midagi enamat.

Selle millegi enamaga näib Hollywoodil peenike pihus olevat ja just “Saarega” seoses kõneldakse suure-eelarvelise filmitööstuse allakäigust eriti valjuhäälselt. Põhimõtteliselt on režissöör Michael Bay talle usaldatud eelarvedollaritega heaperemehelikult ümber käinud.

Olgu filmi idee varastatud või mitte – Michael Bay seisab silmitsi plagiaadisüüdistusega, mille on esitanud 1979. aastal valminud filmi “The Clonus Horror” tegijad –, pakub “Saar” kahe tunni jagu korralikku meelelahtust, selle pseudoteadusliku eesriide tagant füüsikaseadusi või evolutsioonitõde otsida on sama mõttetu kui Punamütsikese ja Kurja Hundi suhte elutruuduse üle arutleda.

Häbeneda pole midagi

Muidugi on armas uskuda, et ulmefilmid ja -kirjandus meile midagi tänase päeva kohta ütlevad, kuid “Saar” ei ole tingimata see koht. Kuigi võiks ju olla: Ewan McGregor on erakordselt sümpaatne ja Scarlett Johansson haruldaselt ilus näitleja. Bay näitab neid stiilselt steriilses tehiskeskkonnas ja lennutab läbi tagaajamisstseenide, mis ei pea häbenema vähest intensiivust klassikalise “Prantsuse sidemehe” kõrval ega nappi vaatemängulisust hilisema “Matrixi” rinnal.

Elu jooksul kõikmõeldavaid puänte näinud kinosõbrad istuvad rahulikult oma toolis filmi lõpuni, kui just “suurt finaali” ilmestavad panoraamkaadrid küünilisemaid neist hüsteeriliselt naerma ei aja.