“Süsteemsüsteem” – jalust rabalt vaimukas jutustus Eesti elust aastal 2005
Igati respektaablid sõbrad tassivad mulle süstemaatilise regulaarsusega plaate, mida nad ilma vähimagi irooniavarjundita hääles ülistavad eesti popmuusika päästjateks.
Ja olgu issand ise tunnistajaks – ma olen proovinud. Ent nüüdseks juba ilmselt alateadlik sein minu ärahellitatud kõrvade ning Everlasti kolleditesse (nii neid vähemalt kunagi nimetati) ja NYC pesapallimütsidesse (pesapalli ju Eestis veel ei mängita, või mängitakse?) riietunud kolmekümneaastaste räpparite (tule taevas appi!) vahel saab iga korraga ühe kihi juurde. Eelarvamused on visad purunema.
Sestap on keeruline väita, et oleksin õnnest just ülearu higiseks läinud, kui toimetaja ühel letargilisel hilissuvehommikul helistas ja palus Chalice’i uuest plaadist kirjutada. Perspektiiv üht järjekordset räpparit üleriigilise levikuga ajalehes mõne tuhande tähemärgi ulatuses maadligi materdada ei tundunud teab mis väljakutsena. Olgu – Chalice pole tõesti mõni Toe Tag või kurat teab kes, ent nimetage mind vana(moelise)ks: tund ja kaksteist minutit “vaimukaid” värsse pole minu teetass. Igatahes oli see paindumatu veendumus, kui ma “Süsteemsüsteemi” nimelise ketta poolvägisi arvuti CD-pesasse pressisin.
Olen ilmselt viimane inimene Eestis, kes Chalice’i uut plaati kuuleb. Ja kuradi imelik nädal sattus selleks küll. Ühe põlvkonna eestkõneleja läks manalateed ja ümberringi paistab valitsevat teatav peataolek, mõningane suutmatus välja mõelda, kuidas siis nüüd edasi. Ma ei tea, kuidas on lood kirjanike ja lavastajatega, ent muusikuid olen kuulnud arusaamatult porisevat, kui neile üritatakse silmaaukudega kotina pähe toppida mingit pagana sotsiaalset konteksti; kui neist kiputakse rääkima kellegi või millegi “päästjate” ja “lunastajatena”.
Muusik tahab kõnelda kitarrikeeltest, ta võib jahuda diminuendo’st ning sellest, kuidas riik teda piisavalt ei toeta. Chalice ei ole muusik. Ja see on minu esimene tähelepanek, mis huvitunult kõrvu kikitama ajab. Naljakas küll.
Põlvkonna eestkõneleja
Ja siis saan heleda laksu vastu paljast lagipead. “Süsteemsüsteem” on dokument. See siin ei erine palju raportist, mida ornitoloogid täidavad pärast kuudepikkust ekspeditsiooni kusagile Crex crex’ide pesitsusalale. See siin on ettekanne, mille väärtust on keeruline ülehinnata. See siin on jalust rabalt vaimukas ning jahmatavalt täpne jutustus Eesti elust aastal 2005, sadade meid ümbritsevast ruumist kinni püütud tsitaatide, isikunimede ja referentside kogum. Ja mind ei huvita enam, kas see põlvkond, mille vaieldamatuks eestkõnelejaks Chalice eneselegi ootamatult on muutunud, nii väga ootab ja tahabki, et tema eest kõneldaks. Rahuldun vaikimisi teadmisega, et ilmselt on kirjeldus kirjeldatavast seekord põnevam. Ja annan endale täiel määral aru, et enam lubjastunumalt ma väljenduda ei oska.
Nüüd märkan ma geeniust ka tolles muusikas, millesse Chalice on oma tähelepanekud mässinud. Pööraselt eklektiline, harukordselt täpne, hämmastavalt klaar. Ta vigurdab nagu viimsepäeva eelõhtul, haarab helisid ammuunustatud kohtadest, paneb Tõnis Mägi klaverit mängima, Sofia Rubina laulma, venekeelse räppari vene keeles räppima ja Rein Paku luuletama. Ning selle kirjeldamiseks, mida ta ise teeb, jääb fraasist “erakordne anne” väheks. Mul on tunne, justkui oleks Prince mulle eile õhtul helistanud.
