“Tume vesi”, ida ja lääne klišeede segu
Pärast mõne aasta tagust üliedukat ja -õudset filmi “Ring” on jaapani horror’i taastootmine Hollywoodis igapäevane asi ning ameerikalikku konteksti tuuakse üksteise järel pea kõik tõusva päikese maa õudukad, mis on suutnud vähegi tähelepanu ja kassat teenida. Värskeim lisandus kohalikku kinolevisse kannab pealkirja “Tume vesi” ning kuigi seekordse remake’i aluseks on film, mille lõid “Ringi” mehed, kirjanik Koji Suzuki ning lavastaja Hideo Nakata, ei ole ühest ja samast kanast mitme kuldmuna väljapigistamine kerge ülesanne. “Tume vesi” on “Ringi” natuke üle keskmise tõmmis, mis võrdluses legendaarse originaaliga kahjuks haledaks varjuks tuhmub.
“Tume vesi” toob järjekordse jaapani linnalegendi New Yorki, täpsemalt klaustrofoobse kummitusagulina selle külje all paiknevale Roosevelt Islandile, mida Manhattanist lahutab umbes kümneminutine köisraudteesõit. Loo keskmes on – üllatus küll! – noor naine, kelle alkohoolikust ema on lapsepõlves maha jätnud, ja tema kooliminekuealine tütar, kes pärast isast lahkuminekut otsivad uut elamist ülalnimetatud saarel.
Loomulikult varjab nende uueks koduks saav korterelamu hirmsat saladust ja mõistagi otsustab see saladus mängida end suureks klassikalise hitchcockiliku pingekruvimise taktis – alguses ei saa vedama ja pärast pidama.
Hitchcock pluss Stephen King
Hitchcock pole aga ainus viide ameerika kultuurile, sest laias laastus koosnebki “Tume vesi” jaapani narratiivist, mida ameerikalike horror-kliseedega “seksikamaks” muutes püütakse teha lääne vaatajale mõistetavamaks ja ilmselt ka õudsemaks. Stiilipuhtad Stephen Kingi detailid kohtuvad siin standarditega, milleta naljalt ei pääse ükski Hollywoodi õudukas. Ning kui “Tumedas vees” korterisse number 10F maetud kohutav tõde ei erine oluliselt kaevu heidetud tütarlapse verdtarretavast saladusest “Ringis”, vajub hardcore-õudusfänni suu pettumusest pikaks. Järgnev öö möödub rahulikult magades ja see on pigem märk keskpärasest filmist kui normaalselt funktsioneerivast närvisüsteemist.
