”Teise” keelt on raske mõista
Ehk on lugejal mahti otsida unustatud raamatute virnast minu pikem essee “Mehhiko südames”, mis ilmus kümmekond aastat tagasi raamatus ”Hispaaniast Ameerikasse” (Eesti Raamat, 1992). Raamatu leheküljelt 140 leiab järgmised read: “Kui Juri Lotman oma noorema kolleegi
[Tzvetan Todorovi, s. 1938] autoripühendusega raamatu (La Conquzte de l’Amérique. La question de lautre, 1982, peatükkidega “Avastada”, “Vallutada”, “Armastada”) mulle lugemiseks laenas, märkasin tema einsteinlike elutarkade vurrude varjus umbusuvälgatust: kui Valgustusajastust saadik leidub enam kui külluses tõendeid vanade Ameerika kultuuride metsikust hävitamisest – kus oli siis mõistmine, kus armastus?”
Mul on hästi meeles see põgus kohtumine Juri Lotmaniga ülikooli peahoone keldrikohvikus Sophokles. Olin just sel ajal, pärast paarinädalast tõlgiametis Mehhiko-sõitu, kirjutamas ülalmainitud esseed ja piisavalt süvenenud kahe tsivilisatsiooni kokkupõrke palavasse teemasse.
Nii et Todorovi raamat passis oivaliselt oma ja teiste mõttete läbikatsumiseks. Mitte ainult: laenasin Todorovilt koguni pealkirja peatükile “Vallutada, armastada, tunda”, tõsi küll, seda juba oma loetust-kogetust lähtuvalt täites.
Siiski langevad minu Mehhiko-essee ja Todorovi raamatu võtmeisikuist mitugi möödapääsmatult kokku: asteekide impeeriumi vastuoluline vallutaja Hern/n Cortés, meie Lydia Koidulalegi rahvuslikku innustust sisendanud dominiiklasest preester ja indiaanlaste kaitsja Bartolomé de Las Casas ning viimasena – esmajoones tundmise-märgi all – Kolumbuse-eelsesse Mehhikosse sisenemiseks fundamentaalse Uus-Hispaania sündmuste üldise ajaloo koostaja frantsiskaani preester Bernardino de Sahag[n.
See kirglik temaatika võib meile paista ajas ja ruumis kauge. Seda puudutada võib tunduda koguni kohatu, kui Läänes ja selle perifeerias, kus asume meie, on ammu harjutud mõistma Ameerikat just sellestsamast Lääne-Euroopast tulnud vaimu ja võimu ookeanitaguse avatarina ning Ameerikat ennastki eeskätt USA-ga, tänapäeva Lääne võimsaima metropoliga samastama.
Milleks vana lugu üles soojendada? Mis need indiaanlased seal või(nu)ksid enamat soovida sellest, kuhu Lääne tsivilisatsioon, mis Todorovi kinnitusel juba tol kokkupõrkeajalgi valdas indiaanlastest paremini
“inimlikku kommunikatsiooni”, on tänaseks progresseerunud?
Ent just praegune maailmakonflikt, kus taas on toores sõjas põrkunud “see” ja “teine”, peaks viitama, et miski siin maailmas pole liiga ajast-arust ning et juurdlemine “teise” üle, nagu seda uusaja alguse, “uue maailma” avastamist-anastamist peegeldava peamiselt hispaaniakeelse ja enam-vähem eranditult Ameerika vallutamise enda aega kuuluva tekstikorpuse põhjal teeb bulgaaria-prantsuse kultuurisemioloog, on jätkuvalt kõige erutavamal kombel päevakorras.
Mirjam Lepikulti laitmatus tõlkes raamat sisaldab täiendava väärtusena Varraku sarja
“Ajalugu. Sotsiaalteadused” koostaja Marek Tamme algupärase eksklusiivusutluse Tzvetan Todoroviga.
Sealt saame raamatu autori enda suust teada, kuidas ta antud teema juurde jõudis, mis mõttevoolud teda tollal mõjutasid ja kas mingeid sidemeid oli ka siinse Tartu semiootikaga ja üldse Ida-Euroopa kulturoloogiaga.
Todorov pihib, kuidas kirjandusteoreetiline formalism, millega ta alustas ja mis temast koguni 1960-ndatel prantsuse kirjandusteooria ühe rajaja tegi, end tema jaoks tasapisi ammendas ja kuidas ta eeskätt Mihhail Bahtini tõugetel (mis ka käes-
olevas raamatus selgesti aimuvad) jõudis “dialoogilise kriitika” juurde, mille soones ta on üritanud püsida tänaseni. Todorov, kes pärast Ameerika vallutamist on üllitanud veel terve hulga raamatuid, tunnistab ühes neist, et oma Ameerika-narratiivis ta küllap ei jõudnud päris asja tuumani.
Mis on siis “asja tuum”? Kas mitte tõdemus, mille juurde Lotman elu viimastel aastatel tundub jõudnuvat, mille poole Todorovgi kompamisi näib liikuvat ning mis üha on (nimme?) unustatud Lääne ajaloolises mälus: “teine” tuleks lõpuks rahule jätta, lasta tal olla tema “ise”, jätta kõik katsed teda omandada, “omandiks” teha – olgu tõeluses või keeles. Alles siis saab tekkida keel, mis peegeldab ja süvendab avastust, tundmist ja, kes teab, ehk koguni armastust.
