Venemaa ei soovi Tšukotkasse turiste, sest tahab saladust hoida
Venemaal on Nõukogude eriteenistuse KGB järglase FSB soovi järgi taastatud kinnised piirialad, kuhu pääsemiseks on vaja eriluba ehk propuskit. Selle hankimine võtab aega vähemalt 40 päeva, vahel ka kauem.
Üks selliseid “propuskipaiku” on ka ameeriklaste Alaskaga piirnev Tšukotka, mis Moskvast vaadatuna on Venemaa kõige kaugem ja külmem provints. Kusjuures loanõue ei kehti ainult välismaalastele, vaid ka kõigile Venemaa kodanikele, kui nad ei sõida just tööasjus. Kui venelane Peterburist tahab sõita Tšukotkasse matkama, peab ta samuti taotlema eriluba.
Lubasid kontrollib Vene piirivalve Moskva-Anadõri lennuki maabumisel otse pardal, see kestab üle poole tunni. On selline tunne, nagu oleks saabunud välismaale või siis kuhugi hästi salapärasesse kohta.
“Propuskid on väga tõsine piirang meile turismi arendamisel, selle taha tegelikult turistid jäävadki,” tunnistab Tšukotka administratsiooni pressipealik Sergei Šuvalov.
Kui Venemaalt endalt siiski veel matkajaid käib, siis välisturiste satub Tšukotkasse harva. Isegi kui luba on lõpuks saadud, on kohapeal “turistitamine” suhteliselt kallis.
Lennukipiletid Moskvast Tšukotka pealinna Anadõri maksavad edasi-tagasi ligi tuhat eurot ning piletid kallinevad Venemaal järgmisel aastal veelgi.
Kohapealsete hindade kohta selline näide. Anadõrile kõige lähem tundraasula on Kantsˇalan, kuhu kopteriga lendab pool tundi. Seal saab turist elada eraldi majakeses, talle pakutakse võimalust tundras koerarakenditega sõita, põdrakasvatajate püstkojas jarangas elada, kalal käia ja veel palju muud. Nädal “seiklust Tšuktši tundras” maksab umbes 3000 dollarit. Aga see on üks suhteliselt tagasihoidlik koht Tšuktšimaal, suure looduse vägevust on seal vähe, rääkimata vaalapüüdjatest ja jääkarudest.
Turismitööstus teeb siiski esimesi samme, juba pakuvad Venemaal mõned turismifirmad Tšukotkasse korraldatud sõite. Näiteks plaanitakse hakata tegema mootorsaani- ja jahimatku. Mootorsaanidega viiakse turistid tundrasse, ööbitakse kuskil põdrakarjuste juures jarangades ning järgmisel päeval on jaht. Õhtul tuleb kopter jahimeestele järele. Iseasi kui tsiviliseerituks sellised “matkad” kujunevad, aga Tšukotkas pannakse neile suuri lootusi, et “suurelt maalt” ehk Venemaalt rikkaid ärimehi kohale meelitada.
Õnneks on juba ka teistsuguse turismi korraldamise ideid. Punane Rist, kes arendab muu hulgas ka turismi, et kohalikele rohkem tegevusvõimalusi leida, plaanib hakata pakkuma ökoturismi tundras.
Veel üks võimalus on Tšuktšimaale sattuda Ameerikast või Jaapanist tulevate ristluslaevadega, mis suvel peatuvad Beringi meres Providenija asulas. Võib ka omal käel tulla, aga siis peab eriloa hankimiseks kasutama mõne kohapealse sõbra või asutuse abi. Võib muidugi loota võimalusele, et ilma loata minnes õnnestub piirivalvuritega kaubale saada, aga seda võimalust ei julge ma soovitada, sest Venemaal on seljaga tunda, kuidas FSB keerab mutreid koomale. Välismaalaste liikumisvõimalused on muutunud igal pool raskemaks.
Paber ei hävi
Kohalike liikumisvõimalusi Tšukotkas piiravad kopterite lennuplaan ja ilm. Tsˇukotkas lendavad igale poole liinikopterid, mis võtavad korraga peale üle 20 reisija. Ja piletidki pole kallid: 500–1000 rubla (220–440 krooni), sest kohalik võim doteerib neid. Häda on muus.
Nimelt ei käi kopterid iga päev. Enamikku asustatud punktidesse lendab kopter Anadõrist umbes korra nädala või kahe jooksul. Kaugematesse kohtadesse isegi kord kolme nädala sees. Kui kuhugi kohale jõuad, siis niipea sa sealt minema ei saa.
Ainuke kopteriliin, mis tihedamalt töötab, ühendab Anadõri linna lennujaamaga, mis asub linnast vaadates teisel pool väikest lahte. Seegi ei lenda iga päev, vaid ainult siis, kui paar korda nädalas tuleb lennuk Moskvast või kord kuus Habarovskist.
Aga see-eest saab talvel kopterisõidust üle Tšukotka lumiste tundrate kustumatu elamuse. Teise elamuse saab siis, kui reisijaid hakatakse registreerima. See näeb välja niimoodi, et kopterimeeskonna insener rebib kuskilt vihikust või märkmikust ühe lehe ning palub kõigil reisijatel sinna oma nime kirjutada. Sellega on formaalsused täidetud. See paberileht jääb kindlasti alles, kui kopter alla kukub.
Tšuktšimaal on reisides vägagi soovitatav arvestada sellist “vigurit” nagu ilm. Külm ja tuuline on seal nagunii, see pole üllatus. Ilm mõjutab kõige rohkem lendamist. Kohalikud peavad tavaliseks, et paremat lennuilma oodates jäädakse kuhugi nädalaks toppama. Eriti talvel.
Tuleb arvestada, et sa ei pruugi isegi pealinnast Anadõrist õigel ajal ära lennata. Õigemini – talvel see üldjuhul ei õnnestugi. Siis tuleb lihtsalt rahu ja raha säilitada...
Raha sellepärast, et elamine on Anadõris suhteliselt kallis. Kõige odavama hotellitoa leiab seal Eesti mõistes 700 krooni eest öö. See tähendab tuba ilma WC ja dusˇita. Linnakese parimas hotellis Tšukotka maksab tuba vähemalt 3000 krooni. Veel on paar odavamat hotelli ja kõik.
Anadõri saabudes tunned sa ennast lennujaamas nagu Sotšis. Moskva lennukilt saabujatele jooksevad vastu tädikesed, kes pakuvad aktiivselt kortereid. Nagu oleksid saabunud mõnda kuurorti. Algul jäi see mõistetamatuks, aga kui hotellihindu nägin, siis sain aru. Anadõris korterimajutus täitsa toimib.
40 ületamatut kilomeetrit
Kui juba kord Tšukotkas olla, siis tekib loogiline soov sõita edasi Alaskale, eks. Aga sellega loogika ka lõpeb. Kõige kitsamas kohas on Tšukotka ja Alaska vahe ainult 40 kilomeetrit, aga ei mingit regulaarset või mitteregulaarset lennuühendust. 1990-ndatel oleks see veel võimalik olnud, aga mitte tänapäeva Venemaal.
Üks võimalus siiski on. Tšukotka põhjaosas kaevandab kulda Kanada kompanii Kinross Gold, kes tellib aeg-ajalt oma spetsialistide ja varustuse vedamiseks tšarterlende Alaskale lennufirmalt Bering Air. Vabade kohtade olemasolul ning piisava etteteatamise korral on USA viisa omanikul võimalik end kaasa sokutada. Aga nad lendavad, nagu jumal juhatab.
Tšukotka pealinna Anadõri jalutab läbi 30 minutiga. Linnakesel on mõningad tuntavad eripärad võrreldes Venemaa suurlinnadega: seal ei ole našiste, taksosõit ükskõik kuhu maksab Eesti rahas 22 krooni ning sõit käib džiibiga, inimesed ütlevad üksteisele tere ning autojuhid lasevad jalakäijaid üle tee. Lisaks saab peaaegu kõikjal maksta pangakaardiga. Internet on kohvikutes ja hotellides aeglane.
Enne kui ma Tšukotkasse lendasin, tahtis mitu tuttavat teada saada, mida tšuktšid arvavad nende kohta räägitavatest anekdootidest.
Küsisin seda ühelt Anadõri rahvakunstiansambli keskealiselt lauljalt. Tema arvates räägiti peamiselt Nõukogude ajal tšuktšidest väga palju anekdoote sellepärast, et nad on nii usaldavad, ka võõrast inimest usaldavad väga kergelt. “Seda on väga palju üritatud ära kasutada, ka anekdootides,” ütles see naine.
Tuttav tšuktši Ivan aga vastas hoopis nii: “Nüüd on sellest juba ükskõik. Need anekdoodid on juba nii habemega asi, umbes nagu Modern Talking.” Modern Talking on jah juba ammu ära tüüdanud.
Näha ja surra
•• Kui saaks vaid vabalt rännata mööda Tšukotka tundraid! Nii suvel kui ka talvel koos koerarakendiga! Ainult et surra küll ei tahaks seejuures. Rahast poleks kahju, kui saaks veeta aasta tšuktši vaalapüüdjate külas ning nendega koos küttida maailma suurimaid imetajaid. Või veeta aasta Wrangli saarel kaugel Põhja-Jäämerel, et jälgida koos loodusuurijatega jääkarude elu.
Mälestuseks
•• Tšukotka kaubamärk on luunikerdused, mis on sealmail 5000–6000 aastat vana kunst. Nikerdused morsakihvadest ja -luudest, aga ka vaala- ja mammutiluudest. Paraku on need väga kallid. Korralik morsakihv koos nikerdustega maksab üle 10 000 krooni. Kui tundrasse satute, tooge parem kaasa korralikud põhjapõdrasarved, mida vedeleb seal kõikjal. Ainult et need tuleb hoolega ära pakkida, et need lennuki pagasiruumis ei murduks. Kui seda korralikult teha, siis peavad sarved reisi ilusti vastu. Järele proovitud.
