— Miks sind kui kir­ja­nik­ku köi­da­vad just möö­du­nud sa­jan­di ka­hekümnen­dad aas­tad?

— See on mul tões­ti ju­ba va­ra­ne hoiak, mis võis ol­la tin­gi­tud töö­lis­kor­te­ri­te ro­man­ti­li­sest õhus­ti­kust ja kõigest, mis sel­le­ga seon­dub, ka vaim­su­sest. Võib-ol­la sain esi­me­se pi­si­ku ju­ba lap­sepõlves, sest ka mi­nu esi­me­sed seit­se eluaas­tat möö­du­sid agu­lis, Toom­ku­nin­ga tä­na­val, tol­lal oli see Pio­nee­ri­de tä­nav.

Siis on mui­du­gi veel see asi, et omal ajal ju­ha­tas lap­si aja­loo juur­de Hil­lar Pa­la­met­sa õpik „Ju­tus­tu­si ko­du­maa aja­loos­t”. Ja kui on noo­rest peast õpi­tud mi­da­gi sel­list, mis vä­ga ku­jut­lusvõimet eru­tab, kõigi oma kir­jel­dus­te ja il­lust­rat­sioo­ni­de­ga, siis see jääb pa­ra­ta­ma­tult si­nu sis­se. Siis sa ta­had nen­de te­ge­las­te koh­ta, kel­le ni­me jär­gi olid va­nas­ti ris­ti­tud tram­mi­pea­tu­sed, pio­nee­rior­ga­ni­sat­sioo­nid, ma­jad ja tä­na­vad, jär­jest uu­si as­ju tea­da saa­da.

Aga need ni­med olid neis­se aas­ta­tes­se süve­ne­mi­sel liht­salt tõukejõuks. Mi­da enam ma olen se­da aas­takümmet uu­ri­nud, se­da enam olen sealt avas­ta­nud põne­vaid mo­men­te, mil­lest võiks kir­ju­ta­da hu­moo­ri­ka ja seik­lus­rik­ka loo. Need sei­gad ei ole ala­ti ka kom­mu­nis­ti­de­ga seo­tud. See oli üle­maailm­selt sel­li­ne komp­leks­ne aeg, põne­vaid ele­men­te lei­dus igas rii­gis.

— Kas sel­li­ne te­ge­la­ne na­gu si­nu raa­ma­tus kir­jel­da­tud saa­tus­lik nai­ne, luu­le­ta­ja Ag­nes Mauts oli pä­ri­selt ka ole­mas?

— Te­ma pro­totüübi ni­mi oli te­ge­li­kult Ag­nes Kauts. Mi­nu raa­ma­tus on tal­le omis­ta­tud ja ära trüki­tud kolm luu­le­tust, mil­lest kaks tükki on au­tent­sed. Vii­ma­sed vär­sid raa­ma­tu lõpus on mi­nu väl­ja mõel­dud. Kauts oli noor an­de­kas luu­le­ta­ja, kes ei suut­nud lei­da oma nišši. Oma luu­le­tus­te­ga jät­tis ta mul­je Ma­rie Un­de­ri na­tu­ke lo­gi­se­va­mast koo­piast. Noo­re ja ke­na neiu­na te­gi ta tol­leaeg­se­tes noor­sooväl­jaan­ne­tes na­tu­ke karjää­ri, aga siis hei­tis luu­lea­va­lik­kus ta kõrva­le. Hil­jem läks ta vä­lis­maa­le vä­li­s-eest­la­seks ja sai seal las­te­kir­ja­ni­kuks. Üldi­selt on ta vä­ga vä­he tun­tud te­ge­la­ne.

Aga te­ge­la­se­le pa­nin ma ni­meks Mauts, ku­na tund­sin, et mul ei ole õigust en­da mõtteid pä­he kir­ju­ta­da ini­me­se­le, kel­le lap­se­lap­sed veel ela­vad.

— Aga rii­gi­ku­ku­ta­jad, näi­teks An­velt?  

— Noh, An­vel­tist mul ju raa­ma­tus prak­ti­li­selt jut­tu ei ole. Aga An­velt ja Kin­gis­sepp on aja­loos niivõrd olu­li­sed fi­guu­rid, et kui­gi nad te­gut­se­sid rah­va tah­te vas­tu, kuu­lu­vad nad siis­ki ees­ti kul­tuu­ri­le ja on nii-öel­da kõigi omad. Seetõttu ei ole mul ee­ti­list prob­lee­mi kir­ju­ta­da ab­surd­seid mõtteid näi­teks Kin­gis­se­pa pä­he. Ta kuu­lub mei­le kõigi­le, nii oma lur­jus­li­ku poo­le­ga kui võib-ol­la ka oma hel­ge­ma­te mõte­te­ga.

— Kas raa­ma­tu kir­ju­ta­mi­sel võis sind mo­ti­vee­ri­da soov juh­ti­da muu hul­gas tä­he­le­pa­nu meie oma rii­gi aja­loo hä­ma­ra­te­le epi­soo­di­de­le, kas või sel­le­le, et Kin­gis­se­pa ja Kreuk­si üle õig­last ko­hut ei pee­tud? Mit­te, et se­da nen­de vas­tasmän­gi­ja­te­le hil­jem võimal­da­tud olek­s…

— Taht­sin, et põhirõhk oleks hoo­pis Ag­ne­sel ja te­ma ins­pi­ree­ri­val nai­se­lik­ku­sel, aga mui­du­gi on täh­tis see­gi as­pekt, mi­da sa mai­ni­sid. Kui sõja­koh­tud te­gut­se­vad, süüalu­se­le po­le võimal­da­tud ad­vo­kaa­ti, prot­sess po­le ava­lik ja süüdimõis­te­tul ei ole ot­su­se eda­si­kae­ba­mi­se õigust, siis ei ole õigus­rii­gi­ga te­gu, see on tõsi. Tä­nap­äe­va aja­loo­tead­vus on sel­le mui­du­gi ma­ha vai­ki­nud, aga mi­da­gi ei ole pa­ra­ta, sel­li­ne meie aja­lu­gu on. Sel­li­ne va­lus sünd­mus meie aja­loost na­gu Ir­bos­ka ve­retöö on vas­tu-o­lu­li­seks jää­nud­ki, se­da ei ole lah­ti mõtes­ta­tud ja sel­lepä­rast ee­lis­ta­tak­se sel­lest vai­ki­da.

— Aga rää­gi veel, mis kont­sept­sioon sul raa­ma­tut kir­ju­ta­des mee­les mõlkus.

— Ühesõna­ga, te­gin Ag­nes Maut­si nii-öel­da pea­kan­ge­lan­naks. Al­gu­ses mul se­da plaa­ni ei ol­nud, aga ma ei saa­nud kom­mu­nis­te ka lii­ga esip­laa­ni­le top­pi­da, mui­du oleks raa­ma­tu lu­ge­jal võinud raa­ma­tu ost­mi­sel ideo­loo­gi­li­si kaht­lu­si tek­ki­da. Taht­sin ku­ju­ta­da vä­ga ins­pi­ree­ri­vat naist, kel­le mõjul hak­kab mees soo­ri­ta­ma kan­ge­las­te­gu­sid – või saab te­mast sees­mi­selt poeet. Aga sa­mal ajal tu­leb sel­list naist talt­su­ta­da, se­da Ag­ne­se mees teeb­ki. Ar­ves­ta­des, et mu raa­ma­tul on pal­ju nais­lu­ge­jaid, taht­sin ma nai­se­lik­ku mõtte­maail­ma võima­li­kult näh­ta­va­le tuua.

Kom­mu­nis­tid-põran­daa­lu­sed, kes moo­dus­ta­vad mul tei­se lii­ni, on roh­kem sel­leks, et aja­loo val­geid lai­ke lap­pi­da. Näi­da­ta, et aja­lu­gu on vä­ga mit­mep­laa­ni­li­ne, mit­te ühekülg­ne, na­gu näi­teks pro­pa­gan­da­fil­mis „Det­semb­ri­kuu­mu­s”. Ja tei­seks saab põran­daa­lus­te ar­vel sel­list sõbra­lik­ku huu­mo­rit te­ha, sest nad on ju oma loo­mult nal­ja­kad te­ge­la­sed. Nen­de pea ümber pais­tab huu­mo­ri­nim­bus. Nad on küll vä­ga tõsi­sed fi­guu­rid, aga lä­bi möö­du­nud ajas­tu­te pris­ma tun­dub see tõsi­dus vä­ga nal­ja­kas. Siis­ki püüdsin neid mit­te mõni­ta­da, vaid lä­he­ne­da nei­le sõbra­li­ku huu­mo­ri­ga.

— Et vei­di ha­ju­ta­da neid ideo­loo­gi­li­si kaht­lu­si, mil­le­le vii­ta­sid – kel­le­le nen­dest aja­loo­lis­test fi­guu­ri­dest si­nu sümpaa­tia kuu­lub? Kel­le poolt sa olek­sid näi­teks 1920. aas­ta rii­gi­ko­gu va­li­mis­tel hää­le­ta­nud?

— Mul­le on ala­ti meel­di­nud Al­bert Ki­vi­ka poolt Tar­tu üli­koo­li au­las noor­te­le sis­seas­tu­ja­te­le pee­tud kõne. Ta oli just tul­nud Va­ba­dussõjast, saa­nud seal haa­va­ta ja ta rää­kis se­da, et me peak­si­me te­ge­ma oma va­sak­pool­se rii­gi, mis hoo­lib töö­rah­vast, hoo­lib nen­dest kä­test, mis reaal­selt lei­ba tee­ni­vad. Ütles, et si­ni­must­val­ge hoiak, ise­seis­vu­s-aa­de on ühi­ta­tav sot­siaal­se mõtle­mi­se­ga. Ja ku­na Ki­vi­kas oli tol het­kel sot­sia­list-re­vo­lut­sionäär ehk es­seer, Ise­seis­va Sot­sia­list­li­ku Töö­lis­te Par­tei lii­ge, siis olek­sin hää­le­ta­nud te­ma poolt.

— Sul on ka­hekümnen­da­te­ga ka isik­li­ku­mad suh­ted – su en­da va­nai­sa mõis­te­ti ju nel­jakümnen­da­tel 1924. aas­ta det­semb­rimäs­su ma­ha­su­ru­mi­se eest süüdi.

Va­nai­sa Alek­san­der Ru­ben oli, jah, ol­nud nen­del aas­ta­tel Nar­vas po­lit­sei­nik. 1941. aas­tal te­ma pe­re küüdi­ta­ti ja va­nai­sa ise ar­re­tee­ri­ti. Ühe süüdis­tus­punk­ti jär­gi oli ta ol­nud 1924. aas­tal „töö­rah­va ülestõusu ma­ha­su­ru­ja, ve­re­koer ja läm­ma­ta­ja”. Aga ei ol­nud min­geid tõen­deid, et ta neist sünd­mus­test osa võttis, sest Nar­vas ei toi­mu­nud te­ge­li­kult mit­te mi­da­gi. Te­ma toi­mi­ku va­hel ol­nud tõen­did olid fab­rit­see­ri­tud, min­gid aja­le­hear­tik­lid, kus oli kir­jas, et ko­ha­lik po­lit­sei­jaos­kond oli val­vel ja söös­tis tä­na­va­le… Aga jah, mäs­su ma­ha­su­ru­mi­ne oli üks mit­mest süüdis­tu­sest, mil­le eest ta 1942. aas­tal sur­ma­laag­ris ma­ha las­ti. Te­ge­li­kult te­ge­les ta ta­va­lis­te kri­mi­naa­li­de­ga, mit­te po­lii­ti­lis­te­ga, na­gu po­lit­sei­ni­kud ik­ka.

— Am­mu­tad sa tol­le aja koh­ta and­meid pea­mi­selt ar­hii­vist või oled va­ne­maid ini­me­si ka in­terv­juee­ri­nud?

— Kui mu tei­ne va­nai­sa veel elas, siis te­ma oli ik­ka üsna ea­kas, ta oli 1913. aas­tal sündi­nud. Ja sel­leks, et va­ne­mat kõnep­ruu­ki säi­li­ta­da, jät­sin ma meel­de te­ma in­to­nat­sioo­ni, sel­le, kui­das ta rää­kis ja mil­li­seid lau­le ta mul­le lau­lis, kui ma väi­ke olin.

Kui ma ise ühek­sakümnen­da­te kes­kel ja lõpus aja­kir­ja­nik olin, koh­tu­sin pal­ju­de va­ne­ma­te ini­mes­te­ga. Ka peal­ki­ri „Ärid kuu­liau­ku­de­ga ma­ja­de­s” on ühe mu Pühap­äe­va­le­hes il­mu­nud ar­tik­li peal­ki­ri, kus ma uu­ri­sin, mis on saa­nud Ees­ti kom­mu­nis­ti­de ku­na­gis­test sa­la­kor­te­ri­test. Näi­teks see J. Vilm­si tä­na­va hoo­ne, kus 2. det­semb­ril 1924 huk­kus mäs­su jä­rel­la­hin­gus Georg Kreuks. Leid­sin sealt ma­ja juu­rest ühe vä­ga va­na ini­me­se, kel­le õde veel mä­le­tas neid sünd­mu­si.

See, et ar­tik­li peal­ki­ri ka raa­ma­tu­le läks, on mõnevõrra mo­ti­vee­ri­ma­tu, ku­na te­ge­li­kult ei ole nen­des kuu­liau­ku­de­ga ma­ja­des seal ju min­geid äri­sid. Aga peal­ki­ri jäi sel­le ku­na­gi­se su­vep­äe­va mä­les­tu­seks, mil ma re­por­taaÏi kir­ju­ta­sin.

Aga kust ma and­meid ko­gu­sin – ar­hii­vis olen ik­ka pal­ju vii­bi­nud, sealt leiab vä­ga hu­vi­ta­vaid as­ju. Näi­teks üks kõige hu­vi­ta­va­maid do­ku­men­te on kir­jad Ees­ti põran­daa­lus­telt Pii­te­ris­se. Need on pi­ki­tud vä­ga ras­kes­ti aru­saa­da­va slän­gi­ga – sõnad, mis must­val­ge­na kir­ja pan­du­na tä­hen­da­sid üht, te­ge­li­kult aga oma­sid hoo­pis teist ta­gamõtet. Näi­teks Kreuk­si ki­ri Vak­ma­ni­le, mis kõlas um­bes nii: „See poiss, kel­le me sa­da­mast leid­si­me, las­ke ohe­li­ku ot­sast lah­ti. Ta on meil sui­li­seks ja kui eri­ti so­bib, pea­me te­da veel ka üle­tal­ve.” Sel­li­ne va­na ta­lu­me­he mõtisk­lus sel­le üle, kui pi­kaks ajaks su­last va­ja on. Nen­de sõna­de te­ge­lik tä­hen­dus oli mui­du­gi hoo­pis teist­su­gu­ne.

— Pead sa ise kol­mekümnen­da­te „vai­ki­va ajas­tu” naas­mist võima­li­kuks?

— Vai­ki­va ajas­tu­ga on te­ge­li­kult nii­su­gu­ne kee­ru­li­ne prob­leem, et sõna­va­ba­dust seal tõepoo­lest ei ol­nud, aga me ei näe ka tol­leaeg­ses ühis­kon­nas mas­si­list ra­hu­lo­le­ma­tust ühis­kond­li­ke olu­de suh­tes. See ini­me­ne, kel­le sõnad ma­ha su­ru­ti, ei ha­ka­nud te­ge­li­kult süda­mes Ees­ti Va­ba­rii­gi vas­tu mäs­sa­ma. Sest elujärg oli küllalt­ki hea ja kee­gi ei vae­vel­nud ega kan­na­ta­nud kit­sas­te ühis­kond­li­ke olu­de pä­rast, kel­lel­gi ei seis­nud nälg suu juu­res. Sel­le poo­lest olid tol­la­sed rii­gi-isad sõna­va­ba­du­se puu­du­mi­se kom­pen­see­ri­nud. Kui nüüd de­mok­raa­tia kaoks ja oma mõtteid enam ot­se­ko­he­selt väl­ja ei võiks öel­da, siis oleks sel­le foo­niks kind­las­ti üleüldi­ne sot­siaal­ne ka­tast­roof: töö­puu­dus, kor­te­ri­test väl­jaa­ja­mi­ne, hin­da­de järsk tõus… Kui need kaks as­ja, vai­kiv ajas­tu ja sot­siaal­ne ka­tast­roof tu­le­vad koos, siis on meie va­ba­riik oma­de­ga lä­bi. Sel­lepä­rast ma mõtlen, et ju ik­ka­gi püütak­se tä­nap­äe­val de­mok­raa­tiat säi­li­ta­da ja uut vai­ki­vat ajas­tut ei tu­le. See oleks ühis­kon­na el­lujää­mi­se sei­su­ko­hast lii­ga suur risk.

— Mi­da si­na kui kir­ju­tav ini­me­ne ar­vad kee­leins­pekt­sioo­ni äh­var­dus­test kee­le­pi­las­ta­jaid ka­ris­ta­ma ha­ka­ta?

— Need kee­lep­rob­lee­mid ei ole nii põle­ta­vad ja pa­ki­li­sed. Nar­va on täies­ti umb­keel­ne linn, aga ta on sel­le­gi­poo­lest eest­las­te vas­tu vä­ga sõbra­lik. Nad ise­gi püüavad kul­ti­vee­ri­da ve­ne­keel­set rah­vus­lik­ku hoia­kut ja ku­jut­le­da, et nad on Ees­ti rii­gi olu­li­ne osa, hoia­vad meie lip­pu ja muid sümbo­leid au sees... Ja sõna­des ise­gi rää­gi­vad, et nad ta­ha­vad ka ees­ti keelt õppi­da, aga se­da nad ütle­vad ala­ti ve­ne kee­les.

Kui ma Maa­le­hes töö­ta­sin, käi­sin Si­nimä­ge­de muu­seu­mi ava­mi­sel, te­gin Ol­gi­na ale­vi­kus re­por­taaži ja suht­le­sin seal liht­sa­te ini­mes­te­ga. Nii sa­ge­li juh­tus, et öel­dak­se: me aus­ta­me ees­ti keelt, ta ko­he meel­dib mei­le, sest tal on sel­li­ne ilus kõla, aga se­da kõike nad ütle­vad ve­ne kee­les, sest nad kar­da­vad prak­ti­ka pin­na­le min­na.

Kui tu­le­vad sel­li­sed kee­leamet­ni­kud, kes nä­pu­ga nii pe­dant­selt ri­da aja­vad, et ise­gi naf­ta­va­gu­ni­te ki­ri peab ees­ti­keel­ne ole­ma, siis mis nad seal Nar­vas tee­vad? Peak­sid vist pä­ris juuk­seid kat­ku­ma. Las as­jad lä­he­vad seal pa­rem ise­voo­lu teed, peaa­si et seal­ne ko­gu­kond mäs­sa­ma ei hak­kaks.

— Töö­lis­ro­man­ti­kast rää­ki­des – kas sa ise oled oma karjää­ri jook­sul töö­li­se­lei­ba maits­nud?

— Üli­koo­li ajal olen ühe päe­va trans­por­ditöö­li­se­na töö­ta­nud, pi­di­me min­gi­le bän­di­le la­va ehi­ta­ma. Kah­juks mit­te roh­kem. See, kui ma rõhu­tan siin vend­lust töö­lis­te­ga ja nii, on mui­du­gi kir­jan­dus­lik hoiak. Kui rää­ki­da ka­hekümnen­da­test aas­ta­test, siis tol ajal oli­gi töö­li­ne Tal­lin­nas a ja o. Neid oli nii pal­ju, 40 000, sel­ge see, et Tal­linn oli töö­lis­te linn. Sel­lepä­rast käib seal raa­ma­tus pro­le­ta­riaa­di rõhu­ta­mi­ne et­te ja ta­ha.

— Kui­das tol­lal rii­gi­ku­ku­ta­ja­te sek­ka sat­tu­ti? Sa näi­tad siin, et see saa­tus võis ol­la üsna ju­hus­lik. Ot­se kõrt­sist vist kom­mu­nis­ti­de sek­ka ei sat­tu­nu­d…

— Enam­las­te selts­kond üldi­selt boi­ko­tee­ris kõrt­se, neid pee­ti ko­dan­li­kuks igan­diks, buržuaa-mam­ma­poe­ga­de mee­le­la­hu­tu­seks, mis pär­sib kai­net mõtle­mist. Agi­taa­to­rid käi­sid ik­ka te­has­tes.

Ta­va­li­ne rii­gi­ku­ku­ta­ja oli pä­rit vaes­test olu­dest. Ta­va­li­selt ei ol­nud neil just ülea­ru pal­ju ha­ri­dust, kui­gi nad püüdsid end täien­da­da. Aga en­ne se­da olid nad ju­ba sat­tu­nud oma juh­ti­de mõju al­la. Ja juh­ti­deks olid An­velt, Kin­gis­sepp, Vak­man, Pöö­gel­mann – sel­li­sed re­vo­lut­sioo­ni­li­sed ha­rit­la­sed, kel­le sõnum oli ühekülg­ne, klas­si­vi­ha õhu­tav. Sel­lis­te, must­val­gel maail­ma­pil­dil põhi­ne­va­te lii­ku­mis­te jaoks on vä­ga ker­ge saak just pool­ha­ri­tud ini­me­ne, kel­lel puu­dub pos­tu­laa­ti­de ja löök­lau­se­te suh­tes oma analüüti­li­ne mõtle­mi­ne. Nii et need pool­ha­ri­tud ini­me­sed jäid kõige­pealt juh­ti­de pro­pa­gan­da ohv­riks ja te­gut­se­sid eda­si fa­naa­ti­lis­te ro­bo­ti­te­na.

See­ga – kesk­mi­ne rii­gi­ku­ku­ta­ja oli vae­ne ini­me­ne, kel­le ha­ri­dus­tee oli poo­le­li jää­nud ja kes jät­kas se­da vang­las, ühekülg­se bolševist­li­ku õpe­tu­se mõju all. Vang­lat hüüti ju ka bolševist­li­kuks üli­koo­liks.

— Kes su kir­jan­dus­li­kud mõju­ta­jad on? Saan aru, et pead lu­gu Ris­ti­ki­vist.

— Ris­ti­ki­vist pean jah lu­gu. Aga neid aja­loo­li­si raa­ma­tuid kir­ju­ta­des olen ma taht­nud eeskätt, et seal ei oleks än­gis­ta­vat at­mosfää­ri, et oleks lõbus, ker­ge ja la­he ole­mi­ne nii te­ge­las­tel kui ka lu­ge­jal. Et igap­äe­vae­lu pa­kub nii­kui­nii to­hu­tu­tes ko­gus­tes ras­ku­si ja mee­le­hei­det, siis võik­sid vä­he­malt raa­ma­tus ol­la kõik as­jad na­tu­ke roo­sa­mad. Sel­lepä­rast on mul­le kind­las­ti Os­kar Luts meel­di­nud, na­gu ka Hašeki „Vah­va sõdu­ri Švej­ki juh­tu­mi­sed maail­masõja päe­vi­l”. Ju­tulõnga ke­ri­mi­se ja loo üle­se­hi­tu­se juu­res on mu suur õpe­ta­ja ol­nud Franz Kaf­ka. Kaf­ka val­dab neid võtteid, kui­das hoi­da pin­get ja mit­te las­ta raa­ma­tus ühel­gi ele­men­dil ära va­ju­da.  

Vii­mast raa­ma­tut kir­ju­ta­des olen püüdnud kõigi krii­ti­ku­te sõnavõtte mak­si­maal­selt ar­ves­ta­da ja pa­ran­da­nud ära vead, mil­le­le nad on tä­he­le­pa­nu juh­ti­nud. Nii et mi­nu põhi­li­si kir­jan­dus­lik­ke mõju­ta­jaid on ol­nud krii­ti­kud.

— Aga täp­se­malt, mil­li­seid krii­ti­ku­te mär­ku­si sa oled kir­ju­ta­mi­se käi­gus sil­mas püüdnud pi­da­da?

— N­äi­teks Tõnu Kaa­le­pi ar­tik­lit Ees­ti Eksp­res­sis 2007. aas­tal mi­nu eel­mi­se raa­ma­tu „Lu­gu­sid An­vel­tist ja Kin­gis­se­past” koh­ta. Krii­tik la­dus mul­le et­te ter­ve rea as­ju, mis te­ma arust kõvas­ti lo­gi­se­vat. Sel­lest sain aru, miks õig­la­ne kir­jan­dusk­rii­ti­ka hea on ja püüdsin nüüd kõike pa­ran­da­da.

— Ke­da nüüdisaeg­se­test pro­sais­ti­dest hin­dad?

— Tõstak­sin esi­le Kaur Ken­de­ri „Eba­nor­maal­set”. See väl­jen­das tä­pi­pealt meie põlv­kon­na unis­tust, põlve, kes al­les hil­ju­ti oli su­ru­tud Nõuko­gu­de te­ge­lik­ku­se tur­va­lis­tes­se mähk­me­tes­se, kel­le ees aga ava­nes 1990. aas­ta­te al­gu­ses ter­ve maailm oma pa­ra­dok­saal­se­te õpe­tus­te, oh­tu­de ja kum­ma­li­selt li­gi­tik­ku­va­te sõpra­de­ga. Ma sain ko­he lu­ge­des aru, et kaa­saeg­sest proo­sast on ai­nult „Eba­nor­maal­ne” pä­ris mi­nu raa­mat. Ka aval­das mõju teo­ses si­sal­duv arut­lus kir­ja­ni­kust kui Su­per­ma­nist. See on tõlgen­da­tav sel­le­na, et mõtlev ini­me­ne peab iga het­ke ära ka­su­ta­ma, et ol­la tu­le­vi­kus val­mis mis ta­hes ab­sur­diks.

— Oled mai­ni­nud, et Ees­ti ar­mee si­nu kor­dusõppus­te­le vär­ba­mi­se suh­tes hu­vi üles ei näi­ta. Aga mui­du olek­sid val­mis uues Va­ba­dussõjas sõdi­ma, kui see toi­muks?

— P­rae­gu se­da sõda sil­ma­pii­ril mit­te kui­da­gi ei pais­ta. Aga kui see tu­leks, siis oleks ko­gu rah­vas val­mis sõdi­ma. Eest­las­tel po­le ju ku­hu­gi ta­ga­ne­da, ai­nult sel­ga­pi­di mer­re. Ja ega siis mi­na­gi ku­hu­gi put­ka­ta ei saa, kui mul­le kal­lid ini­me­sed vaen­la­se käe lä­bi huk­ku­vad. Kui­gi põhja­li­kult ja nii-öel­da une pealt tun­nen ma prae­gu ai­nult ühte rel­va – Ka­la‰ni­ko­vi au­to­maa­ti. Ja sel­le­ga ei ole nüüdisaeg­ses sõjas suurt mi­da­gi pea­le ha­ka­ta.

— Pa­lun rää­gi vei­di ka oma dok­to­ritööst, mis puu­du­tab nõiasõnu ja nõida­de üle pee­tud koh­tup­rot­ses­se.

— Nõiad, ke­da süüdi mõis­te­ti, te­gut­se­sid ra­vit­se­ja­te, tead­ja­te ja küla­tar­ka­de­na, kes tund­sid ja kä­su­ta­sid vai­mu­maail­ma. Süü-dis­tu­sed nen­de pih­ta tu­lid 99% juh­tu­dest ülejää­nud küla­ko­gu­kon­nast. Süüdis­ta­ja­teks olid ka­de­dad ja ra­hu­lo­le­ma­tud, pal­ju­del juh­tu­del oli te­ge­mist aru­saa­ma­tu­se­ga. Eda­si võttis oh­jad en­da kät­te ink­vi­sit­sioo­ni­li­ne juurd­lus, mil­le üle­san­deks oli aja­da süüdis­ta­ta­vad nii kau­ge­le, et nad tun­nis­tak­sid lii­tu ku­ra­di­ga. Ab­so­luut­se kur­ju­se ke­has­tus põr-guvürs­ti­na oli aga ees­ti rah­vausu­le tund­ma­tu, ses­tap olid ka koh­tu küsi­mu­sed ta­lu­poe­ga­de­le aru­saa­ma­tud.

— Miks sel­li­se tee­ma va­li­sid?

— Kõike neid as­pek­te on Ees­tis ja mu­jal pal­ju analüüsi­tud, mi­na aga hak­ka­sin tee­ma­ga te­ge­le­ma sel­lepä­rast, et avas­ta­sin ar­hii­vist ter­ve rea se­ni ab­so­luut­selt kä­sit­le­ma­ta nõiap­rot­ses­se, muu ­hul­gas ühes suu­repä­ras­te nõia-sõna­de näi­de­te­ga. Seal lei­dub ka nõida­de ees­ti­keel­seid nal­ja­kaid ene­seõigus­tussõnu. Kõige pa­ra­dok­saal­sem olu­kord tek­kis Tar­tu maa­koh­tus 1723. a Val­gu­ta ta­lu­po­ja Wie­lo Ado­ga, kes il­mu­tas suu­repä­rast fan­taa­siat, et lah­ti se­le­ta­da just saa­ta­na­ga koos te­gut­se­mist. Wie­lo Ado prot­ses­sist, mi­da on küll mi­tu kor­da meie aja­loo- ja folk­lo­ris­ti­ka­kir­jan­du­ses aru­ta­tud, jääb mul­je, et mees on ra­ken­da­nud võim­said in­tel­lek­tuaal­seid va­hen­deid, ink­ri­mi­nee­ri­maks en­da­le mi­da­gi ta­lu­ko­gu­kon­na­le täies­ti mõis­te­ta­ma­tut – põrguvürs­ti. Se­le­tus võib ol­la liht­ne: te­da pii­na­ti. Aga ka siis on lau­sa ku­rioos­ne, kuivõrd ere võib ini­me­se mõis­tus ol­la ka pä­rast pii­nu. Ik­ka­gi jääb õhku küsi­mus: miks? Sel­le­le peaks eel­da­ta­valt and­ma vas­tu­se põhja­lik analüüs.

— Kas ka­hekümnen­dad ins­pi­rat­sioo­nial­li­ka­na ära ei kui­va? Ja kui kui­vab, kas siis lii­gud al­la- või üles­poo­le?

— Va­hest ei ole tões­ti mõtet kauem ka­hekümnen­da­te tee­mas püsi­da, sest tõepoo­lest, tee­ma hak­kab end am­men­da­ma. Peaks lii­ku­ma kol­mekümnen­da­tes­se eda­si. Ta­haks küll vä­ga kir­ju­ta­da ka tä­nap­äe­va elust, aga siia­maa­ni on pi­ke­mad kaan­te va­he­le sat­tu­nud lood ik­ka aja­loost rää­ki­nud. Meie kaa­sa­jast ei ole just vä­ga liht­ne kir­ju­ta­da, ena­mas­ti saab ai­nult lühe­ma loo.

— Tsi­tee­rid piib­lit sa­ge­da­mi­ni kui ena­mik meie au­to­reid. Mil­li­ne su en­da su­he püha­kir­ja­ga on?

— Kas tões­ti? Võib-ol­la on see ko­ge­ma­ta nii­moo­di väl­ja kuk­ku­nud, mul­le üld­se meel­dib klas­si­kuid tsi­tee­ri­da ja pii­bel on ka klas­si­ka. Aga äk­ki on see ala­tead­lik mõju­tus Lut­sult, Tamm­saa­relt või Ris­ti­ki­vilt.

Ma ise ei saa küll öel­da, et ma ju­ma­lat usuk­sin. Aga ees­ti kul­tuur on niivõrd lä­bi põimu­nud uue tes­ta­men­di ja ka­te­kis­mu­se väl­jen­dus­laa­dist, kõik need kõnekää­nud ja rah­va­li­kud ütle­mi­sed mõju­ta­vad mind pa­ra­ta­ma­tult.

Aarne Ruben

Sünniaeg:

17. juuli 1971, Tallinn

Haridus:

2006 lõpetas Tallinna ülikooli eesti filoloogia erialal, 2008 kaitses samas õppeasutuses magistritöö teemal „Ristikivi ja keskaeg”

Töö

•• Praegu koostab Mihhail Lotmani juhendamisel doktoritööd teemal „Nõiasõnad nõiaprotsessides Eestis ja Euroopas”.

•• Töötanud väljaannetes Kes-Kus, Õhtuleht, Pühapäevaleht, Arvutimaailm ja Maaleht, samuti emakeeleõpetaja ja Vilde muuseumi pedagoogina.

Teosed

•• „Volta annab kaeblikku vilet” 2001 (romaanivõistluse I koht)

•• „Vares-Barbaruse valitsus”, 2001

•• „Elajas trepi eelastmel”, 2004

•• „Lugusid Anveltist ja Kingissepast”, 2007

•• „Ärid kuuliaukudega majades”, 2009