Absurdsed jõledused kommunistlikus Poolas

Marek Hłasko tekstid teeb loetavaks asjaolu, et ehkki kirjeldatav on päris jube, on see tihti ka naljakas.

Hendrik Lindepuu on tõlkinud valiku Poola autori Marek Hłasko teostest. Ühetede kaante vahel on peotäis lühijutte ja novelle, kaks lühiromaani ja mälestusteraamat „Kaunid kahekümneaastased”. Mälestusteraamat pole klassikaline elulooraamat, vaid keskendub ühele teemale. Nimelt pääses Hłasko 1958. aastal Pariisi ja jäi elu lõpuni sinnapoole raudset eesriiet.

Hłasko on ennekõike väga hea kirjanik, kelle vooruste nimekiri ei mahu lühiarvustusse, kuid Eesti lugejale võiks ta muu hulgas pakkuda huvi sõjajärgse aja kroonikuna. Ta ei keskendu tingimata kannatustele, vaid elule järjekordsete repressioonide ootuses, võimaluste otsimisele, püüdele ikkagi elada. Näiteks lühiromaanis „Surnuaiad” jääb üks kõrvaltegelane hammasrataste vahele, sest tema koer kannab kohatut nime Samba. Mees püüab koera uue nimega harjutada, aga loom hakkab mässama. Kui teda Sambaks kutsuda, on peni käitumine ideaalne. Õige nimega ei tohi elukat nimetada ühiskonna survel, sest sama hästi oleks võinud – nii öeldakse – panna loomale nimeks Pomm. Samba on otsetee roiskuva lääne õudusteni, kodumaa reetmiseni.

Autor ei taotle huumorit, see tuleneb kogu kiretult, ent kujundirohkelt ja täpselt kokkukuhjatud absurdis.

Minu jaoks muudab Hłasko loetavaks fakt, et ehkki kirjeldatav on enamasti päris jube, on see tihti ka naljakas. Autor ei taotle huumorit, see tuleneb kogu kiretult – vähemalt mingis mõttes kiretult –, ent kujundirohkelt ja täpselt kokkukuhjatud absurdist. Toona nimetati seda tegelikkuseks. Paljud Hłasko tekstide jätised ei ole karjuvalt pahad, neid pole kerge jäägitult hukka mõista. Muidugi, nad pole suutnud inimesteks jääda, aga mõnel puhul on nende areng häirivalt mõistetav. Peaaegu nutma hakates pihib üks äärelinna lontrus omasugustele, et temaga juhtus kunagi midagi samalaadset, kui nad ise just toime panid, aga tookord oli ta kannataja rollis. Antikangelased on väiksed, hädas, banaalsed, igavad. Nende olemus ei ole glamuuriga piirnev Suur Kuri, mis küll koguneb nende väiksuse ja närususe tõttu ja abiga, aga nad ei püüa seda esindada.

Üks mu sõber tuli hiljuti lagedale repliigiga: „Lindepuu? Tema tõlgib ju puhast kulda.” Nii on.

Raamat

Marek Hłasko

„Kaunid kahekümneaastased”

Hendrik Lindepuu kirjastus

2016