Ado Lille erootiline maal Draakoni galeriis
Alates impressionismist on maalikunstnikele auasjaks olnud kujutada maailma ilma joonte ja kontuurideta, ainult värvijoomete abil.
Lill saab sellega vabalt hakkama, tema abstraktne ilm ei vajagi punktipealset konkreetsust. Ta maalidel valitseb hajevus ja murtud toonide keskustelu, kuid selle sisse on pea alati visandatud erootiline puänt – enamasti mingi hoogsalt konstrueeritud lapseohtu naisekeha, mida keegi katab suudlustega. Seega pole meil siin tegu süütu abstraktse kunstiga, vaid sihilikult halvasti varjatud lolitalike süeedega kesk rustikaalseid robustseid faktuure, pastoosseid värvimügarikke ja katkimurtud üleminekuid.
See vägivald, millega Lill rüüstab, kraabib, hõõrub ja äestab oma paksude värvikihtidega kaetud lõuendeid, moodustab terava kontrasti nende intiimsete motiividega, mis kõige selle keskelt ilmutustena esile tõusevad.
Füüsilise vägivalla märgid ja kehaline alastus on neis piltides sattunud üksteisele liiga lähedale ning siit sünnibki nende piltide tähenduslik intriig. Millega siin õieti tegeldakse, võiks küsida – kas eheda maalikunsti või salaihades aelemisega? Mõlemaga? Ilmselt. Lille maalidest ei saa välja jätta ei seda ega teist. Ta suudab mõõtu pidada mõlema tähendusväljaga, mahendada üht teisega, ilma et kumbki kosuks mingiks hinge paljaks kiskuvaks hard core’iks. Ta piltides on laialt ruumi vaataja enda metsikumatele fantaasiatele.
