Aeg ja ruum painduvad Nolani käe all nagu vaja

Kuidas on võimalik, et üks režissöör saab Hollywoodi suurstuudios teha just seda, mis talle pähe tuleb?

1970. aastal Londonis sündinud Christopher Nolan alustas oma karjääri selgelt sõltumatu filmitegijana. 1998. aastal jõudis vaatajate ette koolitööna valminud ja õige pea kultusfilmiks saanud minimalistlik linalugu „Jälitades” („Following”), millele järgnes kaks aastat hiljem samasugustes toonides „Memento”. On režissööre, kes pelgavad oma esimesi filmikatsetusi, kuid Nolani puhul annavad juba need kaks filmi kätte praktiliselt kõik motiivid, millega režissöör järgmise 20 aasta jooksul mängis. Aeg ja ruum painduvad Nolani käe all just nii, nagu tal tol hetkel vaja on. Samuti meeldib talle stsenaarium kokku panna otsekui pusletükkidest, mis omavahel esmapilgul kokku ei sobitu.

Nii julged katsetused kuuluvad selgelt sõltumatu kino juurde, kuid alates 2002. aastal valminud Norra krimifilmi „Unetus” („Insomnia”) uusversioonist on Nolan olnud filmistuudio Warner Bros. tiiva all. Kuidas on võimalik, et legendaarse suurstuudio all saab üks režissöör teha just seda, mis talle pähe tuleb?