Aerosmithi uus plaat üle keskmise
Raimonds Pauls rääkis kunagi, et ta ülim soov on luua laul, mis meeldiks absoluutselt kõigile. Meloodia, mis erutaks võrdselt nii noori kui vanu, rikkaid ja vaeseid, lolle ja tarku.
Huvitavam kui taolise unelma kättesaamatus on põhjus, miks mõni looja oma peas sääraseid hulle eesmärke üldse konstrueerib. Ambitsiooni on selles vähem kui esmapilgul näida võib.
KÕIGILE MIDAGI. Olgem ausad, anonüümse massi juukseid möödaminnes riivata on märkimisväärselt kergem kui konkreetse näo ja teoga inimesele kogu täiega naha alla pugeda, seal midagi liigutada ja hoidku Jumal, üht-teist muutagi.
Miskipärast näib Aerosmith järjest enam sarnase kõigile sobimise ideoloogiat armastavat. Põhjusi on selleks terve peotäis. Bändi suurus, positsioon ja renomee ju kohustavad. Aerosmith pole mingi lihtlabane rock’n’roll bänd. Ta on megakäibega ettevõte, institutsioon, kõigile midagi väga selget tähistav ikoon. Müüt pidurdamatust elujõust ja omasoodu kulgeva aja trotsimise võimalikkusest vajab nime, mida peab kaitsma ja õigustama. Iseasi muidugi, kuidas Aerosmith sellisesse asendisse jõudnud on ja kui suurt õnne nad selle juures tunnevad. Kantslereid ja halle kardinale istub sellise seltskonna tagatoas keskmisest rohkem ja mida aasta edasi, seda kokkuleppelisemaks kipuvad Aerosmithi plaadid kujunema.
Bändi uue albumi pealkiri soovitab kuulajal play nuppu vajutada ja edasised sündmused peaksid justkui iseenesest kulgema. Ettevaatlikuks tegev spekulatsioon igal juhul. Ma ei taha muusikat kuulates mugavalt diivanil lesida, õuna süüa ja tunda, et minu eest hoolitsetakse. Pole põhimõttelist vahet, kas ma plaaditäie laulude kuulamise käigus paar liigkilo välja higistan, krägiseb organism pööraste temperatuurimuutuste mõjul või valutab pea sel lihtsal põhjusel, et sinna on mõtteid rohkem kogunenud kui elementaarne anatoomia lubaks.
Oluline on, et midagi loetletud asjadest toimuks. Et muusika suudaks luua kahepoolse suhte ja minu osalust tema elluärkamisel ka miskiks peetaks. “Just Push Play” on kohati aga liiga täiuslik, et kuulaja käsi enda lähedale lasta.
Viimase perioodi Aerosmith püüab kõlada vägisi nii, nagu nende 12 aasta tagune album “Pump”. Ei ole Steven Tyler ja kompanii toonase saavutuse kõrgusele aga hiljem küündinud ega jõua ka nüüd. Ehkki omad helged hetked on neid aegade jooksul külastanud küll ning ka “Just Push Play” on kõvasti üle keskmise Aerosmithi plaat.
OOTAKS TORMI VEEKLAASIS. Teos algab pisut Led Zeppelini meenutava “Beyond Beautiful” mütsumisega, nimilaul ei häbene igivana “Rag Dolli” riffi veelkord ekspluateerida, “Jaded” pole kaugeltki kõige hullem Eesti raadiojaamades hetkel kedratav singel ja nõretavate ballaadidega a la “I Don’t Want to Miss a Thing” piinab Aerosmith meid just täpselt taluvuse piiri kompava tihedusega. “Under My Skin”, “Outta Your Head” ,“Drop Dead Gorgeous” ja “Light Inside” pilgutavad hillitsetult silma moodsale stuudiotehnikale, seda küll põhiliselt esimeste taktide piires. Oma auditooriumi piisava põhjalikkusega analüüsinud bänd ei ürita õnneks ülemäära “kaasaegselt” kõlada ja viimase mohikaanlasena Londoni ööklubidest inspiratsiooni otsida. See rong on juba läinud.
Ometi tekib küsimus, kui kaua suudab üks staadionibänd “tuntud tasemel” albumeid vorpides end hästi tunda. Uue ajastu loomist Aerosmithilt keegi ju ei ootagi, ent torm veeklaasiski oleks tore. Ookeanist rääkimata.
AEROSMITHJust Push PlaySony Music
