Afflecki lavastajadebüüt on midagi enamat kui põnevik
Naisteajakirja kaanepoisi välimusega Ben Afflecki filmograafias võib ju leiduda “Armageddoni” või “Pearl Harbouri” tüüpi õudusi, ent seekord peitub vaga vee all tähelepanuväärselt sügav põhi. Kellele selle esmapilgul ilmselt täiesti absurdse väite tõestamiseks hiti “Good Will Hunting” stsenaariumist ei piisa, peaks sammud kiiremas korras lähimasse kodukinno sättima, sest Jennifer Lopezi ekskallima lavastatud “Kui lapsuke kaob...” on just täpselt nii hea film, et siinses levis mitte üle paari nädala vastu pidada.
Ameerika kirjaniku Dennis Lehane’i (kelle romaani “Mystic River” tõlkis Clint Eastwood viie aasta eest absoluutseks filmi-triumfiks) samanimelise teose põhjal vändatud lugu on ei midagi vähemat kui suurepärane ning Afflecki isiku ümber kergesti tekkida võivate stereo-tüüpide taustal seda võimsam.
Hollywoodi südametemurdja isiklik sõpruskond ning veenmismeetodid on Afflecki varustanud muljet avaldava näitetrupiga ja mõnedki filmi näitlejad – eriti Ed Harris – teevad siin nii mõnegi aasta jooksul oma parima osa.
Bostoni (kuigi linna nime terve loo vältel kordagi ei mainita) slummis läheb kaduma imearmas nelja-aastane tüdruk – üks kahest tuhandest iga päev USA-s jäljetult haihtuvast lapsest. Alkohoolikust naiselupõletaja tütart asub lisaks politseile otsima noortest eradetektiividest koosnev paar, mille meespool (filmi lavastaja noorem vend Casey Affleck) tunneb iga viimastki urgast selles jumala poolt hüljatud agulis. Keelekasutus on neis higistes punkrites, kuhu poisiohtu uurija ja tema sõbratar meid juhatavad, stiilselt rõve.
Vaatajal hakkab ebamugav
Märkimisväärse pinge ja pulssi tõstva meisterlikkusega jutustatud lugu hargneb ühest stseenist teise ja teisest kolmandasse ning peagi võtab film ettearvamatu pöörde, et seejärel kohe sooritada uus ja veelgi ettearvamatum pööre. Juba ainuüksi thriller’i tähenduses on Afflecki debüüt pehmelt öeldes õnnestunud, ent sarnaselt Clint Eastwoodi Lehane’i tõlgitsusega on “Kui lapsuke kaob...” midagi mõnevõrra üldisemat kui üks üle keskmise intelligentne adrenaliinipomm.
Affleck jutustab lugu, mis kahtleb viimse lõputiitrini iseendas ning oma tegelaste valikutes ja otsustes. Selles puuduvad arusaadavalt eristuvad hea ja paha, õige ja vale, järgimist väärivad reeglid ja need, mille rikkumiseks inimene mõtleb välja uued. Isegi jälestusväärse pedofiili tapmisest kujuneb ühest küljest lihtne, teisest aga lahendamatult keeruline moraalne pöördepunkt, mis hakkab kujundama peategelase järgmist sammu.
Kinost väljudes ei tunne vaataja end kuigi mugavalt – ja see polegi kindlasti ühe korraliku filmi ülesanne. Nagu ka lõplike tõdede või kokkuseotud otsade pakkumine.
“Kui lapsuke kaob…”
Lavastaja: Ben Affleck
Osades: Casey Affleck, Michelle Monaghan, Ed Harris, Morgan Freeman jt
Kobarkinos 25. jaanuarist
