Kuus ja pool ruutkilomeetrit kaljut Gibraltari väina Euroopa poolel on ihaldusväärne paik. 440-meetrine kalju, mille turistide hordid alles hiljuti avastasid, on olnud maiuspala kõikidele maailmavallutuslike plaanidega suurriikidele. Praegu kuulub maatükk inglastele ja ahvidele.

Inglased Gibraltaril peavad eestlasi rohkem "valgeteks inimesteks" kui näiteks hispaanlastest naabreid. Piiril heidab passiametnik silmanurgast pilgu Eesti sinikaanelisele dokumendile, mis garanteerib viisavaba sissepääsu ja juba ütlebki: "All right, go!" ning hakkab samas läbi patsutama kahtlaselt paksu hispaania tädikest. Tolle tüsedus osutub siiski looduslikuks. õhk virvendab hispaania-inglise kärast, kui kaubapakke ülima põhjalikkusega sorteerima hakatakse. Piir meenutab kajakaparve, kelle pesadest on tuldud mune varastama.

Kitsas elupaik

Koht, kuhu Gibraltaril pääseb, on lennuvälja maandumisrada. Gibraltar, mis on vaid 6,5-ruutkilomeetrine kalju ranniku ääres, pole piisavalt tasane, et lennuvälja mahutada. See on rajatud põiki kalju ja mandri vahele. Kannatlikud turistid peavad ootama valgusfoori taga, kuni lennuk maandub. Siis süttib roheline ja maandumisrada hakkavad ületama inglispärased kahekordsed bussid.

"Kuigi inglastel on lennuväli, ei saa hispaanlased seda oma külje all asuvat õhkutõusmisplatsi kasutada," räägib giid bussis, mis ujub nagu laev üle lageda asfaltplatsi. Fooris põleb maatranspordile roheline. "Inglased arvavad, et kui nad hispaanlastele kasvõi natukene järele annavad, nõuavad naabrid kohe rohkem."

Omaette lordirahvas

Hispaaniaga ühinemine pole Gibraltaril enam kõneaineks. Rahvahääletusel hääletasid 40 000 elanikku ühinemise vastu ja need mõnikümmend, kes Hispaaniaga liitumist pooldasid, on häbi pärast Ahvide Kaljult lahkunud.

Inglased, kes kalju ääres kitsukesel maaribal elavad, on konservatiivsemad kui Albionis. Kõik on pisut võimendatud, et näidata oma tegelikku päritolu Hispaaniast ümbritsetud maal: teebaarid, kuninganna Victoria nimelised tänavad, kohvikud, ausambad, majad, kahekordsed bussid ja torbik-kiivriga korravalvurid näivad ehtsamadki kui Londonis.

Kollased autonumbrid, mis mõnikord on kahtlaselt luitunud, pole sellised aga mitte vaesusest. Neid pärandatakse põlvest põlve, sest mida väiksem arv numbril on, seda prestiizhikam sõitja. Rikkust kogutakse peamiselt Gibraltari väina läbivate laevade teenindamisest ja nendelt maksude kogumisest.

Kaljukindlus ooperisaaliga

Suured turismibussid mäkke ei pääse. Turistid tõstetakse ümber pisikestesse mikrobussidesse, mis kitsaste mägiteede kurvides robinal maad kraabivad. Stseenid turistide kiljumise ja kuristiku kohal rippumisega on Gibraltaril tavalised.

Tippu sõidetakse ka rippraudteega. Kui keegi tahab Aafrikat näha, ei pea isegi väga selget ilma ootama. Kaljupealsest restoranist on Musta Mandri mäekünkad näha kui peo peal. Aafrikast lahutab Gibraltari vaid 21 kilomeetrit Vahemere soolast vett.

Sümfooniamuusikat kuulavad inglased mitte nooblis ooperis, vaid maa sees, kalju sisemusse kohandatud koobas-kontserdisaalis. Koobastes on ka varjupaik 17 000 sõdurile juhuks, kui keegi peaks taas kaljunukki vägivallaga endale tahtma. Pooleaastase toiduvaruga sõdalased varjuvad ohu korral maailma ühe paremini kindlustatud maa-alusesse kindlusesse.

Vabad ahvid

Gibraltar on nagu loomaaed, kus seal elavatele ahvidele pidevat ekspositsioonivahetust tehakse. 150 põliselanikku ronivad kaljuservale ja jälgivad üle maailma kokku sõitnud, tagajalgadel kõndivaid isendeid: musti, kollaseid, valgeid, pilusilmi, punapäid jne. Turistide vaatamiseks on mõnikord kaasa võetud kogu perekond: et ahvilastelgi lõbusam oleks. Kui vaadatavad liiga pealetükkivaks lähevad, näitavad vanemad, kuidas toimida: piisab, kui kellelgi sõrm veriseks hammustada. Küll siis homo sapiensid oma kapsalehtede ja banaanidega eemale tõmbuvad.

Ahv olla on Gibraltaril kasulik. Nad on peaaegu pühad loomad: igaühel on nimi ja palju ei puudu, et neile ka passid välja antaks. Rääkimata korrapärasest toitlustamisest, tasuta arstiabist ja oma haiglast, kus haigeid ahve teenindavad väljaõppinud loomaarstid.

Kaks raha, üks kaup

Kaubandus pole Gibraltaril turistiparadiisidest erinev. Nagu kiidetakse Dubai, Tuneesia või Küprose odavaid ostumekasid, saab Gibraltari kaubatänavate kohta öelda täpselt sedasama. Kaubadki on sarnased, suveniirideks pakutakse kõikvõimalikes suurustes ja materjalidest ahve. Nagu Andorraski on Gibraltaril käibimas kaks raha: Hispaania ja Briti. Nael on eelistatum, kuid peseetast ei ütle ka keegi ära, küsitakse ainult teinekord natukene rohkem.

KAIDO EINAMA