Priit Simson

Avatud ja arenev õu

Vanalinn on väikseks jäänud, räägivad kõik need, kes mäletavad seda endisaegset, veidi räämas ja kogu oma sopilisuses uitajatele valla linna. Sest inimestes – ka turisti-inimestes – on säilinud soov näha fassaadide taha, avastada teistmoodi kohti ja kogeda personaalseid elamusi. Järgnev aiajutt on ühest unikaalsest vanalinna õuest, mis vanu aegu meenutavalt on auklik ja mahajäetud, ent see-eest kõigile avatud, ja kus õnnelike kokksattumuste tõttu on non-profit‘i vahenditega loodud teistsugune, muutlik ja arenev keskkond.

Diagonaalselt läbi kvartali kulgevat õue, mis ühendab Viru tänavat Väike-Karjaga, on ikka teatud sealse Heliose kino järgi. Kino sulgemisel katkes seegi niidike, mis räämas hoovi aktiivse linnaeluga sidus. Ometi projekteeriti just siia hoovi möödunud sajandi algul, kui vanalinna kommertsmaailma taktis ümber kujundama hakati, Tallinna esimene passaaž, uut tüüpi klaaskatusega kaetud sisetänav. Sellest 1912. aasta projektist ehitatigi valmis vaid kino.

Võõras puudutus

Ilmselt sümpatiseeriski prantsuse maastikuarhitektuuribüroole le balto hoovi ebatallinlikkus, suletud hoov meenutas neile oma praeguse kodulinna Berliini kuulsaid sisekvartaleid ning ehk ka räämasust. Le balto Eestisse toojaks ja aiakujunduse rahastajaks oli Prantsuse kultuurikeskus, kohaliku elu ja maastikukooliga tutvustas prantslasi samas õueäärses majas bürood pidav Kavakava arhitektuuribüroo.

Berliini Kunstwerke ja Pariisi Tokyo palee aiad kujundanud le balto tahab tegeleda aiaga, konkreetse piiritletud maalapiga. Tallinlike hajusate eikellegimaade ja arhitektide seas nii moodsa abstraktse maastikujutu asemel valisid nad müüride vahele surutud territooriumi.

Piir korra ja kaose vahel on teatavasti õhkõrn ja ilmselt läheb lagunemisel ning lõpetamatuse suhtes tundlikus Tallinnas (ise tahame ju kõik korda teha, sillutada ja plaatida!) vaja just võõramaalast, kes julgeks piirduda paari korrastava puudutusega ning nautida siis tekkinud piiripealset situatsiooni. Le balto on passaaĻi-õue killustikuga tasandanud, ehitanud sinna lihtsa puidust lava ja teinud kolm peenart.

Introvertne aiake

Ühes on tihedalt koos lepad, teises äädikapuud, kolmas on üsna eestlaslikku kiviktaimlat meenutavalt madaltihe taimepundar. See ongi kõik, ülejäänud elu peab ise tekkima, kolm prantslast on teemad paika pannud lusti ja lobedusega. Laval on toimunud moderntantsuetendusi. Kavakava arhitektid räägivad, et hommikuti peesitavad seal kodutud, lõunal loevad raamatut noored. Ja ehkki lääneeuroopaliku aktiivse tänavaeluga harjunud maastikuarhitektid näevad paika ehk põneva sündmuste aiana, võtavad kohalikud tasased kunstnikuhinged seda introvertse maailmana.

Paigast, mis mingil ajaloohetkel oli määratud vitriinidega palistatud kommertslikuks enese-näitamiskohaks, on liigse pingutuseta, koduselt low-tech vahenditega saanud üksiolemise aiake. Planeerimis- ja investeerimisloogika fantaasiavaeses rütmis kulgev linn on kodanikualgatuse korras täiesti kaubandusvaba ajutise meeleoluruumi saanud.