Ma olen ka mere peal kõndimist proovinud. Mäletan, et kui sain lapsepõlves esimest korda mere äärde, siis püüdsin hästi õrnalt astuda – ehk jään ikka peale.

Aga ma olen merest nii palju oma elus rääkinud, et ei teagi, mida nüüd öelda.

Mis te arvate, kas tormine meri on naine või mees? Ikka naine. Tasane meri on mees. Just seepärast mees ihkabki merd sõita. Muide, hispaanlastel on meri kord naissoost, siis jälle meessoost.

Minu jaoks on meri alati  uus. Ma ei maali kunagi üht ja sama merenägu. Et erinevaid meremeeleolusid endasse koguda, käin nii palju kui võimalik mere ääres ja jälgin teda, kuni kohtun hetkega, mis mind kütkestab. Kui tavaline meri muutub eriliseks. Siis tuleb kiiresti leida, mis on see, mis hinge liigutab. Jälgin väga täpselt värve ja vorme. Just merevormide meeldejätmine on keeruline, sest meri ju liigutab end pidevalt. Kui fotoaparaat on käepärast, siis teen merevormidest hästi palju pilte. Need on nagu spikrid, mida vaadates ma tuletan nähtut meelde, et siis puhastada ja õilistada merevorme.

Nii ma suvel ei maaligi. Suvi on mere juures olemiseks, tema meeleolude jahtimiseks. Alles septembrist saab hakata hooga maalima.

Tegelikult õppisin ma kunstiinstituudis graafikat. Mäletan, et sain esimest korda meeled tõeliselt värviseks, kui hakkasin tegema diplomitööks teatriplakateid. Ma ei osanud otsustada, milliseid mind köitnud teatritükke välja valida, kui äkki jõudis instituudis minuni, et juba järgmisel hommikul tuleb kõrgele komisjonile näidata diplomitöö eelkavandeid. Päev veeres juba õhtusse ja ma jätsin end koolimajja kinni. Heitsin modelli sirmi taha hetkeks puhkama ja jäin magama. Ärkasin, kui oli juba pime… Leidnud lõpuks maja elektrikilbi üles, vaatasin trükikojast võetud eriliselt säravaid trükivärve, mis ajasid lausa suu vett jooksma, ja hakkasin  spontaanselt maalima. Teist sellist ööd ei ole mul olnud, loovus voolas minust läbi. Hommikuks oli mul esitada neli plakatit. Olin teinud oma diplomitöö valmis praktiliselt ühe ööga.

Mäed

Mäed on otsekui hangunud tormine meri. Kui lennuki aknast vaadata, on mäed nagu      merelained. On madalad lained ja üha suuremad, ning siis üks kõige vägevam – üheksas laine. Seejärel on pisut siledamat maad ning jälle kerkivad üha uued lained, mille harjad murduvad järgmisel hetkel kivistunud lainevahuks.

Mägedes kõndides tahad lõputult minna. Jõuad  tippu ja näed, et seal taga ootavad uued veel põnevamad tipud.

Kord mäetippu ronides mõtlesin tippjuhtide peale, et kuhu neil küll tipust edasi. Kas siis tuleb alla minna, et taas üles ronima hakata?

Mäed hoiatavad. Eriti paksus udus on mõistlik oodata ja üksteise lähedal olla, on tõsine oht vastassuunas minna ja lootusetult ära eksida.

Orud

Gruusias mägede vahel rännates tundsin, et orus olin kui supitirinas, millele keegi kohe-kohe võib tekli peale panna. Vaatasin üha sagedamini silmapiiri poole, et seda ahistatuse tunnet endas leevendada. Sain aru, et minus on meeletu avaruse ihalus.

Elus olen samasugust ahistatust tajunud, kui mind ei mõisteta.

Õnneks olen muutunud aastatega leplikumaks, ka mõistmatus ei ahista enam nii väga. Eks olen minagi oma nooruses püüdnud end kehtestada. Noorena tegin ikka päris hulljulgeid tempe, kuid lärmaja ei ole ma kunagi olnud. Sain aru, et alati ei saa oma tahtmist ja kes lärmates võitlema hakkab, see on enamasti kaotaja pool.

Ometi piirsituatsioonid huvitavad mind. Ja ega julgust ei kasvata – see kas on sinu sees või ei ole.

Olime kord Karjalas Onega järvel süstamatkal ja jube torm tuli. Jänesed olid juba lainetippudes ja kõik olid väga kõhkvel, paistis, et ootasid, et mina keeldun edasi sõitmast, aga ütlesin seepeale just: läheme! Ikkagi nii põnev. Olin süsta vööris ning pritsmed lausa tagusid tohutu jõuga vastu mu rinda, täpselt nagu kividega. Lainesse tuleb tormiga siksakis minna, muidu murrab süsta ära. Mina istusin kaheinimese-süstas ees ja kui süst oli laineharjal, rippusin otsekui õhus, et siis järgmisel hetkel metsiku hooga põhja söösta. Kui me lõpuks saare varjus sadamasse jõudsime, vaadati meid kui hulle. Isegi suured laevad ei sõitnud. „Torm on ju,” öeldi meile pahaselt.

Kaljud

Samal matkal sain veel teise hullu tembuga hakkama. Ronisin kaljunukile, et selle ääre peal mõnusalt istuda. Ühtäkki libisesin nagu kelguga sõites mööda libedat kaljut alla otse järve.  Alul oli naljakas, aga siis hakkas laine mind järve tassima. Õnneks tulid mul meelde venna sõnad: „Lainetega ujudes ära proovigi laineharjal olla, see murrab su ära või lööb sodiks. Sukeldu lainesse!”

Ujusingi lainetest läbi, aga kinni ei olnud mul kusagilt võtta, kalju oli järsk, sile ja libe.  Märkasin käeulatuses üht pisikest pragu, kuid alles hulga aja pärast sain oma kolm sõrme kaljuprakku suruda. Seejärel sain järgmiselt lainelt hoogsa laksu vastu tagumikku ja olin vupsti veest väljas. Ma nägin ennast nagu kõrvalt ja hakkasin pööraselt naerma. Küllap pingelangusest. Äkki märkasin, et kolm minu matkakaaslast, ühel kirves käes, vahivad mind õudusega. Naermine vabastas mind pingest, kuid tõsised poisid ei rääkinud sellel õhtul lõkke ääres ka üksteisega mitte. Mul oli kohutavalt piinlik.

Koopad

Gruusias olen ma käinud koobaskirikutes. See oli imeline. Ma ikka imestan, kuidas seal maal, eriti meie leigusega võrreldes, usutakse siiralt ja sügavalt.

Kuidas saada pimedusest aru, kui sa pole näinud valguse kiirgust?

Koopas oli inimese esimene kodu ja ma usun, et meis endis on ka üks koobas – alateadvuse koobas. Ma toetun oma loomingus sellele üsna palju. Ma enne tunnen ja siis alles mõtlen, miks ma nii tunnen.

Saared

Kui olen saarel, käin ikka vee ja maa piiril ümber saare. Kui pilk on mere poole, ei ole mingit üksioleku tunnet, mida tihti saarel olemisega seostatakse. Ma ei mäleta, et oleksin iseendas eriti palju eraldatuse tunnet tundnud. Kunstielus ei ole ma siiani mingit kõrvalejäetuse tunnet kogenud. Vanadus on ikka üks mõnus asi, see leevendab kõike, teeb kuidagi mõistvaks. Mõtlen mõnuga, et las noored möllavad.

Mul on suhteliselt vähe isikunäitusi olnud. See ei ole mind eriti huvitanud – ju ma ei ole piisavalt edev. Nüüd äkki, kui nägin laulukaare all Sammassaalis avarust ja kaugeid vaateid,  tundsin, et just see on koht, mis otsekui loodud suurte meremaalide näitamiseks. Mul oli nägemus, et ruum on vaja pimendada, pildid tuleb otsekui koopasse paigutada ja punktvalgus igaühele eraldi peale suunata.

Näitust korraldades tuli mul puutuda kokku mulle võõraste asjaoludega ja ma nägin, mis toimub tänapäeva Eesti kunstimaailmas. Ümmargused tähtpäevad ei ole tänapäeval enam au sees, kuid iga oma alale pühendunud kunstnik tahab ju näidata, mida ta on oma pikal loometeel teinud. Teha oma loomingust kokkuvõtte. Mõtlesin naiivselt, et tulen oma juubelinäituse korraldamisega ise toime. Kuid kogesin, et olin üksik hing üksikul saarel keset bürokraatiamerd ja ebatavalises kohas näituse korraldamine käis üle jõu.

Laululava lummavas Sammassaalis suutsin näidata kõigest valguspilte oma meremaalidest ja esitlesin oma „Mereraamatut”.

Tuuled

Kui minult lapsepõlves ühe mängu sees küsiti: kas oled kõrkjas või tuul, olin mina kindlasti tuul.

Armastan siiani jälgida, kuidas tuuled lõbutsevad ja hullavad merelainetes, kuidas nad tuuseldavad rannal kõrkjaid ja põõsaid. Kui olin väike, pinnisin emalt, kas on olemas värvid, millega saaks tuult maalida. Kui ema küsis, miks mul seda vaja on, vastasin, et tahaksin tuult nähtavaks teha.

Sood

Ainuke põhjus, miks ma sohu läheksin, on päikeseloojangud ja -tõusud. Ja uduvood. Muidu mind see kidurus ja salakavalus ei tõmba.

Lumi

Käisin kord koos geoloogide ekspeditsiooniga Geisrite orus. Tänapäevaks on 2/3 sellest hävinenud. Mudalaviin mattis enda alla. Kamtšatka Geisrite org oli meeletult põnev koht. Kõik ümberringi oli kaetud eri värvi saviga, millest punased kohad olid kõige kuumemad. Seal võis näha mitutkümmend geisrit – pisikestest pirtsutajatest seina sees kuni vägevate purskajateni välja. Mul tekkis seal visioon: mis oleks, kui lumi selle kõik kinni kataks? Kuumemad kohad sulaks saartena välja ja ülejäänu oleks valge. Järgmisel hommikul oligi lumi maas.

Geisrite orus oli kummaline olla. Nädala möödudes arutasime, millal helikopter võiks meile järele tulla – geoloogid seda ju kunagi ei tea, see võib vabalt kokkulepitust kuu aega hiljem juhtuda. Ühtäkki ütlesin: helikopter tuleb homme kell kaks. Järgmisel päeval kell kaks kuulsime mürinat õhus ja kopter tuligi kaljunuki tagant välja. Sain sellel reisil endale hüüdnime šamaan.

Aga ega mul šamaanioskust igapäevaselt ei ole. Ju see on omalaadi kokkusattumuste ja intuitsiooni segu. Kuid ma usun imedesse. Kas pole imeline sõna see „imeline”?

Kui hakkasime oma kodu ehitama ja raha sai kord otsa, siis lasin oma kujutlusvõime enne uinumist valla. Nägin vees hulpimas kirjut maakera, võtsin ruupori ja teatasin maakerale: „Aili Vint müüb meremaale!” Siis mõtlesin, et peaksin sama teatama ka disaineritele – sihtgrupile, kes võiks mu pilte oma klientidele soovitada. Läks seitse päeva mööda ning mulle helistasid järgemööda kolm disainerit. Hiljem tuli veel üks maailmarändur, kes samal ajal, kui ma teatasin, hulpis Atlandi ookeanil, vaatas merd ja mõtles: „Täpselt nagu Aili Vindi meri.” Tol hetkel ta otsustas, et kui koju tagasi jõuab, ostab minult meremaali.

Kuid tunnen, et sellist jõudu ei tohi elus kogu aeg kasutada. Ainult siis, kui väga vaja on.

Jõed

Jõgi voolab. Kuid mulle ei meeldiks jõena voolata. Pealegi on jõel kaldad, mis ahistavad. Ning jõgi muudkui tõttab, üle kõigest, mis ette jääb, tagasi vaatamata tõttab üha edasi. No mis elu see oleks! Ma saan küll aru, ta tahab kiiresti merre jõuda, aga kas siis sellisel jõhkral moel maksab?

Järved

Järve minus ka ei ole, see on umbne ja salakaval. Sügavust ei näe.  

Kuid salakavalust ma kardan. Olen selle eest isegi korra põgenenud. Olin inimestes nii pettunud, et astusin juhuslikku bussi, mis viis mind lennujaama. Läksin kassa juurde ja palusin piletit väljuvale lennule. Ise ma ei imestanud millegi üle, aga imestas müüja. Minu  taga seisid kaks lendurit, kes kuulsid seda pealt. Ütlesin neile, et ma tahan taevasse. Lenduritel oli parasjagu mingi katselend plaanis ja nad olid nõus mind võtma taevasse. Siis asjaolud muutusid ja lend jäi ära, kuid me saime kõik korralikult naerda minu pöörasuse üle.

Naer iseenda üle on oluline kunstnikule. Vastandiks võib olla depressioon, isegi kokkuvarisemine. Kunstnik teeb oma tööd kõrgendatud meeleseisundis. Kui kunstnikuhing saab sel hetkel ühe nätaka ja kukub väga kõrgelt alla kurvameelsusesse, siis ta peab tahtejõuga nii kiiresti kui võimalik end püsti ajama. Kui jääda kokkuvarisenuna konutama, siis võib sedaviisi olla palju aastaid. Nii on juhtunud küll kunstnikega, ja seda vaid teise poolt öeldud mõne üksiku õela sõna pärast.

Taevas

Taevas on taevas on taevas…

Taevast ma kardan maalida, aga saan hakkama. Muide, taevast on lihtsam maalida kui merd. Ja meredest on kõige keerulisem just tasane meri. Tead, kui raske on tühja meremassi lõuendil pikali saada, et meri ei oleks su ees nagu plank püsti. Siis tuleb sammhaaval väga peenelt värve jälgides hakata eest kaugusesse minema – ikka heledamaks ja heledamaks, kuni jõuad silmapiirile välja.

Käisin möödunud kevadel Venezias – see linn on justkui edev vanatüdruk, kes end pidevalt peeglist vaatab. Seal on taevas maa peale toodud. Majad hõljumas taeva veepeegelduste kohal.

Näed nüüd – isegi taevas jõuab minuni ikka läbi vee!

Eluloolist

Aili Vint

kunstnik

Lõpetanud Eesti kunstiinstituudi 1967. aastal

Vabakutseline kunstnik, loovuse koolitaja

Töid Eesti, Jaapani, Venemaa, Ukraina ja USA muuseumides ning erakogudes üle maailma.

Värskelt on ilmunud „Mereraamat” Aili Vindi mõtetest ja maalidest

Täpsem informatsioon: http://ailivint.com