.Foto: Reuters/Scanpix

Immigratsioon ja integratsioon

Mida me tahame?

Igal riigil või ühiskonnal on õigus ise otsustada, keda oma riigi territooriumile või ühiskonda vastu võtta. Seejuures on neil õigus pöörata tähelepanu riigis juurdunud kultuuri ja traditsioonide alalhoidmisele. Sisserändega riigid nagu USA, Kanada ja Austraalia on seda õigust alati teadvustanud ning juhtinud sisserännet vastavalt migrantide regionaalsele ja kultuurilisele päritolule ning kvalifikatsioonile. See oli ja on nende riikide ilmne õigus. Ka Saksamaal ja Euroopas on niisugune lähenemine õiguspärane ning seda rakendatakse üha rohkem. Seejuures ei pääse mööda hukkamõistvatest hinnangutest ja oleks täiesti vale need kõrvale jätta. Hinnangud, mida ei saa ega tohi kõrvale jätta, puudutavad nii nõudmisi, mida esitatakse migrantide integratsioonivõimele ja valmidusele, kui ka küsimust, keda me üldse tahame migrandina aktsepteerida.

Mulle on tähtis, et Euroopa säilitaks euroopaliku õhtumaa ja Saksamaa koos saksa keelega oma kultuuriidentiteedi, et minu kodumaa säiliks Euroopa riigina, üheskoos seda ümbritsevate prantslaste, hollandlaste, taanlaste, poolakate ja teistega, kuid siiski Saksa traditsioonidega. Selles ilmalikus ja demokraatlikus isamaade Euroopas austatakse inimõigusi.

Seni, kuni toimub sisseränne, peaksid migrandid sobima niisuguse profiiliga või siis integratsiooni käigus sellega sobituma. Ma tahaksin, et minu lapselapselapsed saaksid, kui nad tahavad, elada saja aasta pärast veel Saksamaal. Ma ei soovi, et minu lapselaste ja lapselapselaste kodumaa oleks valdavalt islamiusuline, et seal räägitakse kõikjalt türgi ja araabia keelt, naised kannavad pearätikut ning päevarütmi määrab muezzini kutse palvusele. Kui tahan sellest osa saada, võin ju broneerida reisi mõnele idamaale.

Tulevase Saksamaa ja Euroopa juurde kuulub enesestmõistetavalt usuvabadus ja kui imaamid pööravad tulevikus põliseid sakslasi ja eurooplasi islamiusku, siis saab seda takistada sama vähe, nagu Rooma riik ristiusu levikut. Aga see tuleb ära oodata. Ma ei taha, et meist saaksid võõrad omal maal, ka mitte teatud piirkondades. Kardetud paremradikaalsust ei süvenda mitte see, et väljendame selgelt oma õiguspäraseid eelistusi ja kujundame nende alusel oma poliitilise tegevuse, vaid see, kui laseme asjadel omasoodu areneda. Väiksemates riikides nagu Holland, Belgia ja Taani on ohutunne juba praegu suurem kui Saksamaal, seetõttu on diskussioon seal teravam, immigratsiooniseadused karmimad ja marurahvuslikud suundumused rohkem levinud.

[…]

Muslimitest migrantide ning neid vastuvõtvate ühiskondade silmnähtav erinevus ei seisne nahavärvis ja näojoontes. Enamikku araablasi ja türklasi võib pidada ka kreeklasteks või lõunaitaallasteks, pakistanlasi aga indialasteks. Silmnähtav erinevus, mis tekitab distantsitunde ja peabki seda tegema, on naiste riietus, ennekõike pearätik. Sellest sai märk, et väljaspool religiooni on islamil ka ühiskondlik-poliitiline mõõde.

Üleminek pearätilt loori ja burkani on sujuv. Sama sujuv on kuuleka muslimineiu muutumine rõhutud nooreks naiseks, sest ta abiellub kooskõlas kehtivate tavadega, ehkki vastu tahtmist isa otsitud noore mehega ja on sunnitud seetõttu kooli pooleli jätma. Kui neiu proovib perekonnakütkeist lahti rabeleda, ähvardab teda vägivald, sundviimine Türki ja hullemal juhul aumõrv.

Kõik islamiusulised ühiskonnad piiravad naiste vabadust ja alaväärtustavad neid. See hierarhiline eristamine ilmneb juba selles, et meestele on lubatud polügaamia, naistele mitte. Necla Kelek kritiseerib: „Lääne intellektuaalid manitsevad riietusküsimusi rahulikult võtma. Ettekirjutused riietusele ei tähendavat demokraatia allakäiku ei meil ega Türgis. Mina aga ei jaga seda arvamust, kuna pearätik kätkeb endas tervet ideoloogiat, kollektivistliku ja patriarhaalse ühiskonnakuvandi ees lehvivat lippu.“

Saksamaa musliminaistest kannab 33% pearätikut, 53% keeldub seda tegemast. Seejuures kannab 18- kuni 29-aastastest pearätikut 34%, 30- kuni 39-aastastest 37% ja üle 60-aastastest vaid 27%. Nii nagu Türgis, kus praegu kannab pearätikut 61% naisi, levib rätikukandmine ka Saksamaal. Pole teada, kas eeltoodud, meediakontserni Bertelsmann religioonimonitooringu raames toimunud küsitluse tulemused on usaldusväärsed. Jääb lahtiseks, kas uuring hõlmas täies mahus traditsioone järgivaid kogukondi.

Pearätiku kandjad annavad märku, et nad pooldavad traditsioonilist islamikäsitlust. Koraanist ei saa välja lugeda pearätikut või isegi loori kandmise kohutust. Samaaegselt tähendab naise pearätik mehele allumise tunnistamist ning tema vabaduste piiramist. Kui vanemate naiste seas väljendas pearätik talupoeglikku traditsiooni, siis nooremate seas on see teadlikult saadetud signaal, juhul kui rätikut kantakse vabatahtlikult.

Kui vanemate käsku kuulavad muslimitüdrukud kannavad koolis pearätikut ja kool seda sallib, siis aktsepteerib riiklik asutus, et tüdrukutele on kehtestatud piirangud ja neil on vähem õigusi kui poistel. Pole õige, kui riiklikud institutsioonid saadavad sellise signaali. Ent just seda signaliseeris Saksa siseministri poolt kokku kutsutud islamikonverents, kui leidis, et religioosse riietuse kandmise üle on õigus otsustada lapse vanematel või eestkostjatel. Sellega jõudis šariaadi mõte esimest korda Saksa riiklikesse normatiividesse.

Hidžaabi, pearätiku või loori, ajalooline allikas on ortodoksse, konservatiivse islami naistevaenulik pärand. Sellise islami taha koonduvad ka jõud, kes nõuavad pearätikut. Pearätik ei ole nimelt islamiusu, vaid šariaadis normeeritud religioosse ja ühiskondliku ühtsuse tunnus. Üksikute eranditega on šariaat kõigis islamiriikides, aga ka Aafrika ja Kagu-Aasia piirkondades oluline või ainus tsiviilkohtumenetluse allikas. Niisugustes riikides puudub usulistest normidest lahutatud õigusemõistmine. Erandiks on Türgi, kus 1926. Aastast mõistetakse õigust Šveitsi tsiviilseadustiku põhjal. See pole muutnud aga olukorda, kus nii avalik kui ka eraelu on Türgis endiselt allutatud šariaadiseadustele.

Muslimid peavad seda, et naised ei ole meestega võrdsed, üldtunnustatud tõsiasjaks. Meeste kõrgem positsioon on põhjuslikult tuletatud koraanist, eriti värssidest nagu suuras 4,34: „Mehed kannavad hoolt (oma) naiste eest, sest Jumal on andnud ühtedele inimestele eelise teiste ees, ja ka seetõttu, et mehed kulutavad oma vara. Vooruslikud naised on allaheitlikud. “

Riikides nagu Iraan või Saudi Araabia tulenevad naiste haridus- ja karjäärivõimalused peamiselt sellest, et sugude eraldamise tõttu peavad teatud töökohal töötama nii naised kui ka mehed. Seega peab olema nii naisarste kui ka -õpetajaid. Naiste karjäär sõltub alati meeste heakskiidust. Naiste õiguste järjepidev ignoreerimine ja rikkumine islamikultuuris ning mehele omistatud domineeriv positsioon seletab ka, miks ilmaliku maailmavaatega meesmuslimitel on ilmalikest naismuslimitest või isegi naisõiguslastest hoopis kergekäelisem suhtumine oma religiooni traditsioonilistesse aspektidesse. Rõhumine ja inimõiguste rikkumine puudutab islamis nimelt 90% ulatuses naisi. Seetõttu hääletas Šveitsi naisõiguslane Julia Onken minarettide keelustamise poolt: „Minarett on naiste õigusi mittenägeva õiguskorra poliitiline sümbol ning ühtlasi naiste rõhumise riikliku heakskiidu märk.“

Islamis on perestruktuur hierarhiline ning lähtub rangelt mehest kui perekonnapeast. See rollieeskuju muudab noorte muslimitest migrantide kohanemise kahekordselt keeruliseks. Sest Saksamaal ei jõua noor mees au, võimu ja vägivallaga kaugele. Režissöör Fatih Akin oli nooruses ühe Hamburgi türklaste kamba liige ning kriminaal. Ta meenutab: „Võib öelda, et nendesse struktuuridesse tõi mind minu isa eeskuju. Ema tõi mind sealt jälle välja.“ Ta pani mängu kogu oma jõu ja nõudis Fatihilt: „Sa päästad mind nüüd, hakkad koolis hästi õppima ja lõpetad lollused. Või ma lähen teise ilma.“

Peresidemed otsustavad ka abiellumisküsimuse. Türgi migrantidest üle 90% abiellub omakorda türklasega; ligi 60% Saksa passiga türklaste abieludest sõlmitakse Türgist toodud partneriga. Importkaasad on eranditult väga madala haridustasemega. Berliinis elavatest sissetoodud abikaasadest on 10% kirjaoskamatud, 28% on teinud läbi vaid viis klassi. Importpartnerid on eranditult pärit Türgi maapiirkondadest ja tihti perekonna lähisugulaste seast. Sageli on tegu nõbudega. Tervetel sugukondadel on pikad intsestitraditsioonid ning sellest tulenevalt ka palju puudeid. Teada on, et kaasasündinud puuete osakaal on türgi ja kurdi migrantide seas kaugelt üle keskmise.



Eesti keeles ilmus Thilo Sarrazini skandaalne raamat "Saksamaa käib maha"

Neljapäeval tuli trükist Thilo Sarrazini ülipopulaarne ja Saksamaad vapustanud raamat „Saksamaa käib maha”, mis räägib avameelselt Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest.

2010. aastal Saksamaal ilmunud raamat tekitas ägedaid reaktsioone, sest muu hulgas väitis autor selles, et türgi ja araabia immigrandid parasiteerivad riigi kulul ja ohustavad Saksa kultuuri. Thilo Sarrazin sunniti nende avalduste pärast lahkuma ka Saksamaa riigipanga juhatuse liikme kohalt.

Thilo Sarrazin ütles, et tema raamatu ilmumine eesti keeles on talle rõõmustav sündmus: "Minu meelest on tähenduslik, et just Saksamaa idapoolsed naabrid paistavad neid muresid kõige paremini mõistvat. Eesti ajalugu näitab ilmekalt, kui oluline on inimeste elutunnetusele kultuuriline ja etniline identiteet ning millised ohud seda ikka ja jälle ähvardavad."

Thilo Sarrazin (snd 1945) on saanud klassikalise gümnaasiumihariduse ja õppinud Bonni ülikoolis majandusteadust. Ta on suurema osa elust olnud avalikus teenistuses, tegutsedes rahanduse alal. Sarrazini viimased olulised ametikohad olid: 2002–2009 Berliini (kui Saksa Liitvabariigi liidumaa) Finanzsenator ja 2009–2010 Saksamaa riigipanga juhatuse liige. Sarrazin on avaldanud üle kümne mitmesuguse raamatu, neist suur osa rahanduse teemadel.

Raamatu „Saksamaa käib maha” on eestindanud Janno Toots. Varem on teos ilmunud ka tšehhi ja poola keeles.