Foto: AP/SCANPIX

Töö ja poliitika

Motivatsioonist ja töö atraktiivsusest

[…]

Turg elab lihtsast põhimõttest: kes tahab saada midagi, mille nimel keegi teine on tööd teinud ja vaeva näinud, peab selle eest vastu andma midagi, mille taga on samuti töö ja vaev, et sellel oleks teise jaoks ka väärtust. See põhimõte ei kehti varguse, päritud või saadud varanduse või solidaarse kogukonna tasuta hüvede puhul. Pole vahet, kas see kogukond on riik või perekond, alati peab selles andmine ja võtmine olema tasakaalus, kui tahetakse, et suhted oleksid püsivalt terved.

Nii moraalselt kui ka funktsionaalselt ei ole õige, et keegi, kes suudab ise panustada, elatub teiste tööst, ilma et ta midagi vastu annaks. Vastuteenet ei oodata neilt, kes selleks võimelised ei ole: suure vaimse või kehalise puudega inimesed, eakad või muu moel põdurad. Enamikul inimestest on terved instinktid ja nad tahavad enda toimetuleku eest ise hoolitseda, teisalt on nad realistlikud ja omakasupüüdlikud ning neile pole vastumeelt seegi, kui on võimalik midagi saada vastu andmata.

Keegi ei pea hätta jääma tahtmatu tööpuuduse tõttu – selline on nüüdisaegse sotsiaalriigi keskne idee. Inimesi, kes olude tõttu ei suuda endale ise elatist teenida, toetab ajutiselt vastuteeneid nõudmata kogukond. Seejuures on vältimatu, et ikka ja jälle tekib sellega seoses probleeme irdumisega ning kaasnähte, millega toetusesaajad heameelega lepivad.

Sotsiaalsed sidemed, sotsiaalne tunnustus, elu sisu ja materiaalne kindlustatus sõltuvad enamikel inimestest töökohast. Nende jaoks on ülimalt emotsionaalne teema see, mis juhtub tahtmatu tööpuuduse korral, ning neid traumatiseerib hirm, et lühikese aja jooksul võidakse
langeda abivajajate tasemele. Selle hirmu najal tehakse Saksamaal poliitikat.

Kahtlemata suudab rikas riik toime tulla SKP-st 3–5% eraldamisega põhitoetuseks neile, kes enda eest ise ei hoolitse (või hoolitseda ei suuda). Kuna aga sotsiaalsed protsessid on juba oma loomuselt sellised, et nende mõju jätkub dünaamiliselt ning nad ei saavuta kunagi tasakaalu, siis ei ole ka sotsiaalses kuritarvitamises tasakaalu. Rangelt võetuna on sotsiaalse kuritarvitamisega tegu siis, kui keegi tarbib riigi teenuseid, aga ei paku riigile enda poolt objektiivselt võimalikku vastuteenet. See kujundab nii soodustuse saajate mentaliteeti, kui ka nende oma, kes seda pealt vaatavad, seega lõppkokkuvõttes kõigi oma. Peale selle võtab see ebaõiglaselt soodustusi saavatelt inimestelt eneseuhkuse ning avaldab neile pikas perspektiivis kahjulikku mõju.

Inimene teeb lapsepõlves ja nooruses läbi küpsemisprotsessi, kus ta valmistab end ette eluks enda eest vastutatava täiskasvanuna. Need aastad on täidetud sotsiaalsetest, intellektuaalsetest ja praktilistest edusammudest õpingutes, mis on piisavalt rasked ja peavad kokkuvõttes mõjuma inspireerivalt. Pärast töövõimelisi aastaid saabuvasse etappi, vanaduspõlve, astub inimene valmisvormitud subjektina, kellel on identiteet ja eneseteadlikkus, mis ammutab jõudu varasemast. Kuid paljudel vanadel inimestel, kes on jäänud iseendaga üksi ning ilma paljudest võimalustest end sotsiaalses suhtluses teostada, on keeruline leida inspiratsiooni. See on neile muide seda lihtsam, mida rohkem nad saavad rahuldustundega vaadata tagasi oma aktiivsetele aastakümnetele.

Kuid elu kaotab oma eesmärgi ja pidepunkti, kui nooruse ja vanaduse vahele jäävad neli kuni viis aastakümmet ei ole täidetud kas enda või teiste seatud nõudmiste mõistliku täitmise ning sellega seotud viljaka tegevusega. Enamuse jaoks tähendab see tööd, sest vaid vähemusel on nii palju algatus- ja loomevõimet, et nad suudavad kas kunstilise, teadusliku või ühiskondliku tegevusega tekitada oma ellu piisavalt struktuuri ja mõtet. Muide, selliseid inimesi nende isikuomaduste tõttu pikaajaline tööpuudus eriti ei ohusta.

Kui lasta märkimisväärsel hulgal tööealisest rahvastikust oma toetustest sõltuvas passiivsuses mugavalt vegeteerida, tehakse neile suurim karuteene ning kahjustatakse ka sellises keskkonnas üles-kasvavate laste ja noorte vaimset ning hingelist arengut. Polegi ju nii tähtis, mis tööd tehakse ning mida selle eest saadakse. Enesega rahulolu jaoks on määrav teadmine, et suudetakse endale ja perekonnale elatist teenida, ning vajadus elada korrastatud elu, mis on täidetud regulaarsete kohustustega ning nende läbi struktureeritud päevakavaga.

Järgmine katkend ilmub homme!



Eesti keeles ilmus Thilo Sarrazini skandaalne raamat "Saksamaa käib maha"

Neljapäeval tuli trükist Thilo Sarrazini ülipopulaarne ja Saksamaad vapustanud raamat „Saksamaa käib maha”, mis räägib avameelselt Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest.

2010. aastal Saksamaal ilmunud raamat tekitas ägedaid reaktsioone, sest muu hulgas väitis autor selles, et türgi ja araabia immigrandid parasiteerivad riigi kulul ja ohustavad Saksa kultuuri. Thilo Sarrazin sunniti nende avalduste pärast lahkuma ka Saksamaa riigipanga juhatuse liikme kohalt.

Thilo Sarrazin ütles, et tema raamatu ilmumine eesti keeles on talle rõõmustav sündmus: "Minu meelest on tähenduslik, et just Saksamaa idapoolsed naabrid paistavad neid muresid kõige paremini mõistvat. Eesti ajalugu näitab ilmekalt, kui oluline on inimeste elutunnetusele kultuuriline ja etniline identiteet ning millised ohud seda ikka ja jälle ähvardavad."

Thilo Sarrazin (snd 1945) on saanud klassikalise gümnaasiumihariduse ja õppinud Bonni ülikoolis majandusteadust. Ta on suurema osa elust olnud avalikus teenistuses, tegutsedes rahanduse alal. Sarrazini viimased olulised ametikohad olid: 2002–2009 Berliini (kui Saksa Liitvabariigi liidumaa) Finanzsenator ja 2009–2010 Saksamaa riigipanga juhatuse liige. Sarrazin on avaldanud üle kümne mitmesuguse raamatu, neist suur osa rahanduse teemadel.

Raamatu „Saksamaa käib maha” on eestindanud Janno Toots. Varem on teos ilmunud ka tšehhi ja poola keeles.