Järgnevatel aastatel on ilmunud mitu vihikut KGB aruannetest sarjas “Ad fontes” Jüri Ojamaa tõlkes, mida Jürjo on kommenteerinud. Viimases põhjustas avalikku huvi Venemaa patriarhi Aleksiuse seotus luureorganitega.

Jürjo esimene võõrkeel on saksa keel, lisaks oskab ta vene, inglise ja mõnevõrra soome keelt, erialast kirjandust loeb ka prantsuse, rootsi ja läti keeles.

“Tegelikult on mulle keeled alati kergesti külge jäänud, humanitaarne kalduvus oli ilmselge, sõjaväkke sattusin osalt sellepärast, et ei osanud veel kindla eriala kasuks otsustada.”

Abielus Inna Põltsam-Jürjoga, kes tegeleb keskaja teemaga. Täiskasvanud tütre ja kaheaastase poja isa.

— Kas jagate seisukohta, et Eesti ühiskonna kui terviku huvides on avalikustada järjest enam inimeste nõukogudeaegset tegevust? Avalik huvi summeerus ju valimiseelses loosungis: “Kommarid ahju!”

Avaliku elu tegelaste minevik peaks olema kindlasti samuti avalik. Ühiskond vajab ajaloost kahtlemata tasakaalustatud pilti, ehkki minevikupildi täiustamine ja ümberhindamine on pidev protsess, mis ei lõpe ilmselt kunagi. Dialoog minevikuga on terve ja demokraatliku ühiskonna eeltingimus ning minu arust on siin mõningast edu siiski saavutatud.

Mulle on aga silma torganud hoopis muu – valiv lähenemine inimeste NLKP- ja KGB-minevikule. Kompartei poleks justkui olnud midagi eriti taunitavat. Sageli õigustatakse, et tol ajal ei saanudki end teostada muidu, kui ainult kompartei vahendusel. Öeldakse, et kes on tegija, on tegija igal ajal. Lisatakse, et kui parteis poleks olnud see inimene, oleks olnud hoopis too – veel halvem tegelane.

On märgata nõukogude aja nostalgiat, kommunistlike tegelaste idealiseerimist. Ühesõnaga – ollakse harjunud asjaoluga, et nomenklatuurikommunistid on endist viisi igal pool eesotsas. Praegu pole võimalik kedagi kompromiteerida, teatades üldsusele, et see ja see kuulus NLKP või EKP aparaati.

Kui aga kedagi süüdistatakse koostöös KGB-ga – vaat siis on inimesel kohe plekk küljes. Igaüks, keda tabab süüdistus koostööst või kas või ainult kokkupuutest KGB-ga, hakkab seda energiliselt tõrjuma. Nii pole lootustki sel teemal suulist pärimust koguda.

Ma ei poolda üleskutset inimesi ahju ajada. Eriti kui selle esitavad inimesed, kes ei jõudnud komparteisse astuda juba oma vanuse tõttu. Me ei tea, kuidas see põlvkond tollal oleks käitunud. Küll aga oleks loomulik, kui poliitikud ja muud avaliku elu tegelased NLKP-kuuluvuse CV-s ära märgiksid.

— Kuid KGB-teema pole ju ühiskonnas selgeks räägitud? Hirm ja ängistus pole paljudel, eriti vanematel inimestel, meelest läinud.

— Ma ei tea, mida on kaitsepolitseile üles tunnistatud. Väga võimalik, et paljud inimesed on ülestunnistuse kaudu saanud vabaks ka oma sisepingetest. Ma võin isikliku kogemuse põhjal siiski üldistada, et endised KGB ohvitserid ei ole vestlus- ega tunnistamisaltid. Alles siis, kui esitada neile konkreetne ümberlükkamatu dokument, võtavad nad midagi omaks, mööndes, et jah, midagi niisugust oli.

Kuid sama hästi võib president Rüütli või mõne muu endise juhtkommunisti käest küsida, kuidas täpselt EKP KGB-d juhtis ja kasutas. Ametlikult oli see ju nõnda. Kõik oli ju allutatud kompartei juhtimisele, kõike valitses ühtne ideoloogia. KGB ülesanne ei olnud ühiskonda suunata, vaid selle ideoloogilise kuulekuse järele valvata.

On ju säilinud partei koosolekute protokolle, kus EKP juhtorganid nõustasid ja suunasid KGB tegevust. On väljasõidutoimikuid, milles seisab julgeoleku otsus “mitte lubada riigist välja sõita” ja selle järel on märge “lubada EKP keskkomitee otsusel”. Uus otsus on sageli tehtud ühe või teise parteilise seltsimehe näpunäidete järgi – see osutab, et partei arvamust võeti vägagi arvesse, parteilastel oli võimu KGB üle. Need organisatsioonid töötasid käsikäes, kusjuures KBG oli täielikult NLKP kontrolli all.

Muidugi meeldib ka KGB endistele kõrgematele ohvitseridele kujutada avalikkuses kõike neile soodsas valguses. Näiteks paar aastat tagasi oli ajalooõpetajate suveseminarile kutsutud Rein Sillar, KGB kurikuulsa viienda osakonna kunagine juhtivtegelane, kes rääkis sarmikalt salateenistusest, tõmmates paralleele kapoga, nagu oleks tegu samaste organisatsioonidega.

— Kuidas suhtute patriarh Aleksiusele Eesti kõrge autasu andmisse ning hindate välisminister Kristiina Ojulandi vastust avalikkuse protestile, et Eesti riigi käsutuses polevat piisavalt tõendeid patriarhi Eesti-vastasest tegevusest KGB kaastöölisena (EPL 4. nov 2003)?

— Ma mõistan Eesti poliitilist soovi Venemaaga hästi läbi saada. Patriarh Aleksius on väga mõjukas isik, liiati Eestist pärit. Ma ei pea õigeks patriarhile ordeni andmist, kuid selle poliitilisse motiivi suhtun ma teatava arusaamisega. Mis mind ärritab, on ajalooga vassimine poliitiliste hetkehuvide nimel. Võinuks ju ausalt öelda, et patriarh oli küll seotud toonase KGB-ga, kuid me tahame ja oleme otsustanud teda sellegipoolest premeerida Eestile osutatud teenete eest Maarjamaa Risti esimese klassi teenetemärgiga.

— Kuidas hindate teadlasena ajakirjanik Virkko Lepassalu raamatut “Süümepiinadeta”, milles on juttu Meride perekonnast?

Lepassalult oleks senise uuriva ajakirjaniku töö põhjal oodanud paremat raamatut – selles läksid kõik pallid kuidagi ühte väravasse. Kui pole dokumente, millega üht või teist tõestada, siis peaks vähemasti korrektselt oma allikatele viitama.

Palju raamatus kirjeldatud fakte oli juba varem teada. Georg Meri värbamise kohta on aga ka teada, et seda tehti mahalaskmise ähvardusel – keegi, kes pole samas olukorras olnud, ei tohiks ärbelda, et tema poleks nii teinud. Georg Meri püüdis ka Inglise luuret hoiatada. Samas oli tal perekond kaitsta – kõike seda tuleb arvestada.

Värbamismeetodid olid julmad: surmaga ähvardamine, perekonnaliikmete ohustamine, otsene piinamine olid enne Stalini surma täiesti tavalised töövõtted. Ning lõpuks – kas siis praegune president on kuidagi õilsama ja puhtama minevikuga?

— Kas arhiivimaterjalid heidavad valgust ka 1993. aastal ajalehes Eesti Aeg ilmunud kurikuulsale agentide nimekirjale? Ajakirjanik Toomas Kümmel kinnitas toona, et nimekiri on pärit ühe KGB töötaja märkmikust.

— Arhiivi pole sellist märkmikku jõudnud. Ma ei ole ka kindel, et seal olid ilmtingimata ainult agentide nimed – tegu võis olla ka KGB-le huvi pakkuvate inimeste nimekirjaga. KGB agentide nimekirjade avaldamisse suhtun ma üldse skeptiliselt, sest nii tõmmataks ühele liistule nii ülipüüdlikud agendid kui ka ainult formaalselt ja surve all värvatud inimesed.

Nii ei ole ei minu raamatus “Pagulus ja Nõukogude Eesti” ega ka aruannete publikatsioonides, millest hiljaaegu ilmus kaks viimast, mingeid nimekirju. Küll on pikad isikunimede registrid – see näitab muidugi, et väga palju inimesi on olnud seotud, kuid iga inimene pole olnud luureagent. Seotud olemine võis tähendada, et inimest jälitati, teda värvati jõhkralt, aeti surmahirmule, ta võis olla kusagil kirjas, kuid mitte kunagi kaastööd teinud. Võis olla, et inimene pakkus ajutist huvi. Võimalik, et osa nimede puhul langes kokku mitu asjaolu.

Ajaloolased ei poolda selliste tõestamata nimekirjade või kuulujuttude ringlusse paiskamist. See pigem segab tõsist uurimistööd, luues jabura fooni, mille põhjal ajalooline tõde moondub. Kaudselt on see isegi KGB huvides.

— Kas teiega pole võtnud ühendust inimesi, kelle koostöö KGB-ga olete avalikustanud?

— Otseselt mitte. Küll avaldasid ajakirjanduse vahendusel pahameelt Lembit Koik ja Gunnar Hololei. Siis mõtlesin küll, milleks mulle see – mul ei ole kummagi isiku vastu mingit tuska ja rahulikum oleks Hupelit edasi uurida.

— 1996, kui ilmus teie raamat, olite haiglas, ja räägiti, et KGB järjekordne ohver sai infarkti.

— Toona olid mul tõepoolest südame rütmihäired, kuid see oli tõenäoliselt tingitud mitme asjaolu kokkulangemisest. Hiljem olen olnud terve. Ei loe end KGB ohvriks, mulle on võõras vandenõuteooria ja seetõttu ei suuda ma näha ka KGB-s praeguseni ühiskonda ohjavat üliorganisatsiooni.

— Olete ju ometi baltisaksa asjade uurija, kuidas jõudsite KGB toimikuteni?

— 1992. aastal läksin tööle arhiiviameti nõunikuks, nii algas arhiivitöö. Mart Laari valitsus võttis vastu otsuse, et KGB arhiiv tuleb üle anda riiklikule arhiivisüsteemile. Selleks moodustati komisjon ja mind määrati selle etteotsa. Üle võttes hakkasin toimikuid ka lugema. KGB on teadagi salapärane valdkond – alati jääb mulje, et kõik ei ole lõpuni teada ega saagi olema. Nii tekkis meil, kes ülevõtmisega seotud, huvi ja soov avaldada paljutki sellest arhiivist. Olen seniajani avalikustamise poolt.

— KGB arhiivide ülevõtmise juurde 1991. aastal arhiivitöötajaid ei võetud. Võib-olla sellepärast läkski neid nii palju kaduma? Arhiivis on materjale kuni 1960. aastateni, kuid just hilisemad oleksid huvitavamad.

— Kaotsi on läinud palju 1960.–1980. aastate operatiivmaterjali, mis oleks eriti huvipakkuv.

— Mis laadi huvi teid on juhtinud? On teil KGB-ga isiklikke kogemusi?

— Mina ei ole küll kunagi tundnud seoses oma isikuga KGB kätt, ei Nõukogude sõjaväes ega ülikoolis. Me muidugi teadsime – kogu ajaloolaste tollane Pälsoni ühiselamu teadis –, et julgeolekul on meie juttudest ja tegemistest kaunis hea ülevaade. Ikka liikus vihjeid, et see või teine on nuhk või koputaja, ja oli ju tegelikult ka. Salastatud organisatsioonide tööga lihtsalt seostuvad alati niisugused tõendamata salajutud. Praegu loeks tõepoolest suure huviga toimikuid Pälsoni kohta. Mind pole kunagi vestlusele kutsutud, julgeolekutöötajatega olen väga põgusalt kokku puutunud hiljem, mitte isiklikel asjaoludel.

— Aga Nõukogude sõjaväes? Kas siis tekkis selliseid kokkupuuteid?

— Ei. KGB otseselt meiega küll ei tegelenud. Sõjavägi oli hoopis midagi muud – suletud, hierarhiseeritud, jõhkra, materiaalselt viletsa elu mudel. Olen seni suhtunud sellesse eluperioodi kui mahavisatud ajajärku, mil ei saanud lugeda ega end muul moel arendada. Hiljem olen mõistnud, et sain unikaalse elu- ja ajastukogemuse.

— Kas jätkate KGB teemaga?

— Jõudumööda on see riigiarhiivi publitseerimistalituses ikka minu töö. Tulevikus on kavas publitseerida KGB dokumente 1940. ja 1950. aastate relvastatud (metsavennad) ja relvastamata (eelkõige kooliõpilased) vastupanuvõitluse kohta, mis ei ole veel kaugeltki läbi uuritud teema.

Indrek Jürjo

•• Sündinud 14. aprillil 1956 Tallinnas

•• 1974. aastal lõpetas Tallinna 10. keskkooli

•• 1974–1976 sundajateenistus Nõukogude armees

•• 1977. aastal asus õppima Tartu ülikooli, mille lõpetas ajaloolase erialal 1983. aastal.

•• 1983–1992 töötas teaduste akadeemia ajalooinstituudis nooremteadurina

•• 1992–1996 arhiiviametis arhiivinõunikuna

•• septembrist 1996 detsembrini 1998 riigiarhiivi filiaalis osakonnajuhatajana

•• jaanuarist 1999 augustini 2002 rahvusarhiivi uurimistöö- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist

•• augustist 2002 riigiarhiivi publitseerimistalituse juhataja

•• 12. novembrist 1998 pedagoogikaülikooli magister artium

•• 23. juunist 2005 Hamburgi ülikooli filosoofiadoktor, väitekiri “August Wilhelm Hupel und die Aufklärung in Livland”.