Mazower julgeb vaadelda 1941. aastal oma hiilgeaega jõudnud Suur-Saksamaad kui tohutut mandriimpeeriumi ja Euroopa integratsiooniprojekti, vaikimata maha selle impeeriumi loojate kuritegelikkust ja perspektiivitust. Autor vaeb põhjalikult natsipoliitika lähtekohti, eri jõujooni ja poliitika reaalset teostumist okupeeritud maades. Raamat hekseldab põhjalikult läbi natsipoliitika Euroopa-unistuse ja see on ta kõige tugevam külg. Euroopa-unistus elas natsides veel 1945. aasta veebruariski, kui doktor Goebbels avaldas nädalalehes Das Reich futuristliku loo pealkirjaga „Das Jahr 2000”. Tulevikuvisiooni järgi pidi Saksamaa aastal 2000 „tsiviliseeritud inimkonda” ühendama ja juhtima.

Kirjutades Esimese maailmasõja järgsest Euroopast, väidab ta, et kahe Mandri-Euroopa impeeriumi kokkukukkumisel tekkinud kord oli probleemne. Esmajoones rahvusvähemuste tõttu, mis andsidki lõppkokkuvõttes ajendi natside ekspansiooniks. Küll aga toob Mazower esile Eesti Vabariigi ja Ewald Ammende tegevuse kui näited, mis tõendasid kodurahu võimalust impeeriumide küljest kukkunud tükikestes.